Pole päris juhus, et lugesin (uuesti? algus tuli küll tuttav ette, ent kuskilt kolmandiku pealt lugesin nagu uut raamatut) läbi ühe tema tähtteostest ja saan sellest kirjutada just täna.
Aga ei, ma ei kahetse lugemist.
Mul ei olnud meeles, et see nii hea raamat oli.
Ei, see pole kõiketeadjalik, ulmekorüfee ei näinud ette internetti ega nutifone, mängis televiisorite (mil oli ainult üks kanal!) ja raadiosaadetega. Ta ehitas oma mõttes valmis kiirteed, ent pani need läbi linna jooksma ega korraldanud midagi jalakäijatele teisele poole saamiseks. Isegi mitte keeldu, et kiirteele ei tohi minna - tee lihtsalt oli julm eikellegimaa, mille ületamine tähendas eluga riskimist.
Pealegi sisaldas lõpplahenduse teadjahääl, keda esindas Mingi Huminaatarteadlasest Vend, minu jaoks kaugelt liiga palju enesesalgamist ning tulevastele põlvedele elamist. Mis "tulevased põlvkonnad"? Millisele põlvkonnale öeldakse, et noh, palju eelmisi on teie heaks rühmanud, te nüüd nautige"? Või läheb "meie pole midagi, me ainult mäletame" lõputult edasi kuni inimliigi väljasuremiseni, muudkui aga säilitatakse mälestusi ja keegi ei tea, kelle jaoks, sest keegi pole ju "midagi"?
Aga samas on see väga väga läbinägelik ja arusaav raamat.
Kirjeldatavas ühiskonnas toimub pidev mõtete ja tunnete vaakumi peitmine kiire montaaži, valjude helide ja värviliste piltide alla nagu väga paljudes Hollywoodi blockbusterites. Noid käivadki reaalses tänapäevas vaatamas igasugused inimesed: noored ja vanemad, haritud ja harimatud, kõik miljonite kaupa. Bradury suutis seda inimlikku joont - kõvad helid ja kiiresti vahelduvad pildid haaravad aju enda alla ning see MEELDIB paljudele inimestele - näha päris-päris ammu.
Hoia inimaju teatud moel töös ja muud tööd ei taipa see hulga inimeste puhul enam tehagi.
Kelle puhul taipab - noh, need ongi õnnetud juba loomuselt, parem neile endilegi, kui neid enam pole, eks?
Bradbury maailmas tulevad värvid, muusika ja mürgel otse koju kätte, seintelt alla ja pea sisse. Müra ja värvid võtavad kõik enda alla ja tunneteks ning mõteteks jääb üle piisavalt vähe, et sellise lõbu-ja-paugu ühiskonna eksistents võimalik oleks.
Jääb üle piisavalt vähe, et neid, kes liiga palju mõtlevad, hakata taga kiusama ja hulluks pidama.
Jah, ka need teised, need "normaalsed" tapavad end ses raamatus kogu aeg, aga see on lihtsalt üks ühiskonna jooni umbes nagu autoõnnetused. Noh, on nii. Keegi isegi ei mõtle, et see oleks halb või et asjad peaksid teisiti käima.
Miks nad kogu aeg end tapavad? Laias laastus sellepärast, ütleb Bradbury, et olla inimene tähendab ka vajadust seda olemist kuidagi mõtestada ja läbi tunnetada. Kui ei saa, kui see võimalus ära keelata ja võtta, ei taha inimene sageli enam elada. Kui väga teda ka lõbu ja suurte värviliste piltidega toita, ta sureb nälga nagu vitamiinide ja mineraalideta, kuigi kaloririkka dieedi tagajärjel.
Mõelda ja tunda on eluks niisama vajalik nagu tervislik toit.
Veerand loetud lugudest
BAAS
Raamatu pealkiri on selles arvustuses valesti kirjutatud, sest Fahrenheit tuleb kirjutada suure algustähega nagu ka Celsius. Fahrenheiti skaala on temperatuuriskaala, mille võttis 1714. aastal kasutusele Saksa füüsik Daniel Gabriel Fahrenheit. Ja raamatu pealkirja kraadid tähistavad paberi põlemistemperatuuri.
VastaKustutaTähh!
VastaKustutaKaanel oli kõik trükitähtedes, noh, sealt ei saanud teavet. Ma muutsin väikesteks, aga jah - millegipärast mul on see kraadidevärk reeglina ajust puudu =)