Nagu Rõbakovi loos, nii ka siin naaseb Maa juurde ammu kadunuks peetud uurimislaev - olles 83 aastat võidelnud erinevate hädadega ning selle käigus enamuse meeskonnast kaotanud. Aga nüüd … on vanamehed tagasi. Ja Maaga ühendust saades kuulevad, et nende sihtkohta on külastatud peale neidki (ning sinna kadunute meenutuseks mälestusmärk tehtud) ja see kant kasutusele võetud. Eks rändurid arvasidki, et vahepealne tehnikaareng (nagu kasutusele võetud hüperdraiv) võib nende saavutuse enamvähem muuseumi saata.
Aga peamine on Maa, eksole, sinine taevas ja hommikused lõhnad. Enamvähem raugastunud ja ränkadest sõidutingimustest deformeerunud kosmonaudid ja teadlased tahavad ikkagi Maale saada - kuid maalased tahavad neid paigutada muidugi kõigepealt karantiini arstide hoole alla. Kapten võitleb selle iseenesest aruka otsuse vastu, neil pole jaksu ega elupäevi järel, nemad tahavad lihtsalt Maale!
Et selline pisarakiskuja lugu, plusspunktid kindlasti sellise raugastunud meeskonna (sest naisi ei paistnud seal olevat) loomise eest. Ja eks omal moel südantsoojendav ka see Maaga seotud pateetika. Painama jäi küll küsimus, et miks küll oli maha jäetud San Francisco?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar