Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”. Varrak (2019).

Ishiguro raamatutega on seni ikka olnud nii, et iga järgmine oleks teistest justkui hoopis teistsugune aga samas sellegipoolest kuidagi äratuntavalt ishigurolik. Eks selle muljega passib ka kirjaniku komme erinevate žanrivormidega katsetada. “Kui me olime orvud” oleks justkui detektiiviromaan, aga olgem ausad, seda on ta siiski pigem hoopis mingitel muudel eesmärkidel, kui selleks, et tõepoolest ihust ja hingest krimimüsteeriumitega lugejat õdustada. Sellegipoolest õnnitlesin ennast, et olin sattunud paralleelselt “Sherlock Holmesi memuaare” lugema, sest Christopher Banks on oma suurte ja oluliste, juhtumitega, mille tegelikust sisust lugeja vähimatki teada ei saa, luubiga vehklemise ja kogu maailma ähvardavale kurjusele vastuseismisega, mille võtmeks tema vanemate kadumise lugu, omamoodi Holmes kõverpeeglis. Eks selle kohta on põhjalikus ja sisukas tõlkija järelsõnas muidugi üht-teist ka välja toodud.

Täheldasin, et “Kui me olime orvud” on kirjutatud järgmisena peale “Lohutuseta jäänuid” (või siis “Lohutamatuid” ehk “The Unconsoled”). Tolle unenäo-loogika järgi kokku pandud teksti kohta on autor ise ühes intervjuus öelnud, et see jäi siiski nagu päriselt lõpuni viimistlemata. Ja nüüd oli mul lugedes suure osa ajast poolenisti tunne, nagu jätkuks siin mingil moel eelmise raamatu teemad – ikka suhted vanematega, lõputu mitteküündimise ja tunnustuse püüdmise teema, silmipidi oma lapsepõlves ja rahuldamata jäänud vajadustes kinni olemine, mis tingib omakorda võimetuse ise järgneva põlve jaoks olemas olla; vaikimine suhtepingete vormine, lapsepõlve ootamatu esilekerkimine ning see pidev kappamine mingi pealtnäha suures mastaabis väga olulise ülesande suunas … aga mis siis on lõppude lõpuks see, mis TEGELIKULT loeb? Arvata võib, et mitte lõputu tagasi vaatamine ja tähtsat tööd rabades tuulte püüdmine. Selles mõttes lõppeb “Kui me olime orvud” ootamatult helgelt.

Nautida võib ka kummastavalt ebakindlat jutustusviisi. See ekslik mälu ja lõputu subjektiivsus, millest ei pääse ükski jutustaja – Ishiguro tekstis on see pandud üsnagi omalaadselt läbi kumama. Sedamööda, kuidas Christopher jutustab, kas lapsepõlvemälestusi või noorpõlvemälestusi või nii-öelda olevikkugi, tabab lugeja teda ikka, ennast kobamisi parandamas, jõudes jutustamise käigus järsku kindlale veendumusele, et mõni mälestus oli siiski teisiti, kui ta alles natuke aega tagasi oli kirjeldanud või siis avaldades imestust mõne noorpõlvesõbra väljaütlemise osas, mis tema enda mälestustega ei kattu või siis kirjeldades minevikus toimunud stseenigi nõnda, et lugejal tekib kahtlus, kas mitte Christopher ise end mõne pettekujutelmaga ei varjutanud ja hoopis teiste tegelaste reaktsioonid on usaldusväärsed. Harv pole ka sündmustest jutustades oletada, mis täpselt oli juhtunud, millised võisid olla täpsed sõnad, kas võis olla, et neid öeldi häält tõstes jms.

Kummatigi rullub kõige sürrealistlikum osa (mis jällegi meenutab mulle “Lohutuseta jäänute” lõpujanti, kus maestro jalga saetakse) keset ajalooliselt korrektset lahingumöllu Shanghais vahetult enne teist maailmasõda. Imperialistlik Jaapan tungib peale, Hiinlased sõdivad vastu ja selle kummitusliku õuduse keskmes on karikatuurne tähtsusega missioon.

Paratamatult ei saa lahti tundest, et midagi unenäolist ja painajalikku on ka siin toimumas – mis, muidugi iseenesest, sobib ühel teisel tasandil sõjataustaga laitmatult, sest küllap on see üks painajalikumaid asju, mida inimene kogeda võib.

***

Preili Givens silmitses mind pilku pööramata ja ütles siis: “Teil on õigus, härra Banks.” Ja lisas: “Aga ta hakkab teist puudust tundma, härra Banks, kõigest hoolimata.”

“Jah. Jah, küllap vist. Aga, preili Givens, kas te ei mõista?” Ehk tõstsin ma siinkohal koguni häält. “Kas te ei mõista, kui karmiks on olukord muutunud? Kogu maailmas on tõusmas maru. Mul tuleb minna!” (lk 159)