Jason Mott “Tagasitulek”. Ersen (2014)

Lucille ja Harold on õnnelik noor abielupaar, kes tähistavad oma poja Jacobi 8ndat sünnipäeva. Ühel hetkel on Jacob aga kadunud ning ta surnukeha leitakse jõest. Ei midagi müstilist, lihtsalt traagiline õnnetus veekogu ja lapsega ning aastakümneid sisimas miilav lein ja süütunne, tahtmatus või suutmatus end päriselt avada – nii endale kui teistele. Aasta oli siis 66.

Ja siis, aastal 1998. raputab tervet maailma kummaline nähtus – ei tea kust ilmuvad suvalistes kohtades uuesti välja ammu surnud ja mahamaetud inimesed, keda hakatakse nimetama tagasitulnuteks. Moodustatakse Büroo, mis tegeleb nende maailma eri nurkadest kodudesse tagasi toimetamise ja omastega kokku viimisega. Ning viimaks ilmub pensionieas Lucille'i ja Haroldi uksele üks ametnik nimega Bellamy, kelle käe kõrval on üks Hiinast leitud väike poiss. See poiss on (või siis ei ole?) Jacob.

Edasi järgneb tüüpiline kahetine trall – tegelaste emotsionaalne plaan ja areng; ning institutsioon vs inimlikkus. Kas on vaja teaduslikku selgust ja täpsust ja asjade ärakirjeldamist, paikapanemist, või on oluline hoopis midagi muud, kas tagasitulnud ongi päriselt ja lõplikult tagasi tulnud ja kas nad ikka on päriselt needsamad inimesed? Selle mäsu käigus võib paralleele tuua kõikvõimalike koondus- ja pagulaslaagritega, ei puudu ka vägivaldne aktivism tagasitulnute vastu, kes vahepeal kuni asjade selgumiseni okastraadi taha suletakse. Asjasse puutub ka loomulikult (kristliku) usu küsimus – kes ja kas suudab tunnistada imet ilma küsimuste ja kõhklusteta.

Midagi ülearu keerulist ja sügavuti leina analüüsivat siin raamatus ei ole, pigem ootuspäraselt ameerikalik – natuke tralli ja madinat, väikelinlikku ksenofoobiat ja indiviidi õiguste ning perekonna eest võitlemist, pahura vanamehe leebumist ja iseenesele silma vaatamist, paratamatuid ohvreid ning loomulikult armastuse triumf selle kõige üle. Kirja pandud aga pisut teistmoodi, pisut tõsinukras, mõlgutuslikus ja hõllanduslikus, natuke poeetilises stiilis, nagu passib teemadega, kuhu kõik välja jõuab. Järelsõnas selgitab autor veel kenasti omapoolset tõsielulist tausta. 

Lasin silmad ka üle raamatust tehtud seriaali (muuseas, huvitaval kombel on lisaks olemas veel üks sarnasel teemal ja sama pealkirjaga seriaal, mis ei ole selle raamatuga seotud) sisukokkuvõtte – näib, et seegi on ootuspärase loogikaga. Tegelaste dünaamikat on pisut ümber mängitud, et ikka igasse osasse actionit ja põnevust jääks ning ka tagasituleku taga peituvate mehhanismide ja põhjustega näib mängitud olevat (ikka piibellik värk). Raamat ise ei paku selles osas midagi välja – küsimus ei ole üleloomuliku selgitamises vaid küsimusteta vastuvõtmises. Aga ega ma sarja näinud muidugi ei ole.

Kaanekujundus mulle päris meeldis.