Robert W. Chambers “Kuningas kollases rüüs”. Salasõna (2001)

Üks õdusalt paslik lugemine raamatusõbrale hilises oktoobris enne pühakute- ja hingedepäeva kättejõudmist. Eriti veel, kui see raamatusõber oskab hinnata elegantset kirjastiili (küllap siinkohal tasub tänada ka tõlkijat) pisut gooti-romaanilikku atmosfääri ning täpselt defineerimata õudust. Tegemist 1895. aastal avaldatud lühijuttude kogumikuga ja nagu kaanelt lugeda võib, siis on tegemist kultusraamatuga. No kultus kultuseks – siinkohal jään rahumeeli tõlkija vägagi põhjalikku järelsõna usaldama ja lugejana tunnen lihtsalt rõõmu elegantselt kirjapandud tekstidest, mida tugevamalt või õrnemalt ühendavaks niidiks on üks raamat, üks näidend pealkirjaga “Kuningas kollases rüüs”, mille lugemine enesega paratamatult kaasa toob häda ja hävingut ja enesega segiminekut. See on raamat, müütilisest pilvedes hõljuvast maast ja müütilisest (ilmselt siis kollaseisse räbalaisse riietunud) kuningast, raamat, mis olla nii sõnuseletamatult kaunis ja õudne ühekorraga, et inimmõistus seda lihtsalt välja ei kannata ning näib, et ka üleloomulikud jõud seepeale liikvele asuvad, aga samas ei olevat seda raamatut võimalik ära keelata, sest et ta kõigi tsenseerimiseks eksisteerivate kriteerumite järgi justkui midagi taunimisväärset pole. Et ühesõnaga – suurepärana õudukas raamatusõbrale, kes teab, ehk leiab lugejagi kunagi hajameelselt riiulit uurides sealt ühe õhukese mürkkollases köites raamatukese, millest keegi ei tea, kuidas see sinna sai ning asub pahaaimamatult lugema ja siis … siis ongi juba hilja …

Raamatus nii 1920. aasta tuleviku New York, kui ka Pariisi, kohtuda võib isegi vana-Prantsuse keelsete jahipistrike kasvatajate, ebasurnute, ning ühe pisut nälginud ja kärnase, ent mõnusalt nurruva valge kassiga.

Olin juba pöördumas, et söögituppa minna, kui mu pilk langes ühele kollases köites raamatule, mis seisis viimase raamatukapi ülemise riiuli nurgas. Mulle ei tulnud see tuttav ette ja põrandalt ei seletanud mu silm kahvatuid tähti raamatu seljal, seepärast läksin ma suitsetamistuppa ja hõikasin Tessiet. Ta tuli ateljeest ja ronis raamatut võtma.

“Mis see on?” küsisin ma.

““Kuningas Kollases Rüüs”.”

Olin tummaks löödud. Kes oli selle sinna pannud? Kuidas see minu korterisse sattus? Olin juba ammu otsustanud, et ei tee sedaraamatut kunagi lahti ja ükski jõud maailmas poleks sundinud mind seda ostma. Kartes, et uudishimu võib mind seda avama ahvatleda, ei olnud ma raamatupoodides sellele isegi pilku heitnud. Kui ma olingi kunagi tundnud mingit kiusatust seda lugeda, siis hoidis noore Castaigne'i – keda ma tundsin – kohutav tragöödia mind nendest pahelistest lehekülgedest tagasi. Ma olin alati keeldunud selle kirjeldusigi kuulamast ja teist osa ei söandanudki keegi kunagi valjult arutada, mistõttu mul polnud vähimatki aimu, mis nendel lehekülgedel peituda võib. Põrnitsesin mürk-kollast köidet, nagu oleks see madu.

“Ära puuduta seda, Tessie,” ütlesin ma, “tule alla.”

Loomulikult piisas minu manitsusest tema uudishimu äratamiseks ja enne, kui ma teda takistada jõudsin, võttis ta raamatu ja kepsles naerdes sellega ateljeesse. Ma hõikasin teda, kuid ta lipsas õrritava naeratusega mu abitute käte eest kõrvale ja ma järgnesin talle pisut kärsitult.

“Tessie!” hüüdsin ma raamatukokku astudes, “kuule, ma mõtlen seda tõsiselt. Pane see raamat käest. Ma ei taha, et sa selle lahti teed!” Raamatukogu oli tühi. Käisin mõlemas elutoas, pesukojas ja köögis ja tulin lõpuks tagasi raamatukokku ja alustasin süstemaatilist otsingut. Ta oli ennast nii hästi ära peitnud, et alles pool tundi hiljem leidsin ma ta kahvatu ning tummana ülal kolikambri võreakna juures kössitamas. Nägin kohe, et ta oli oma rumaluse eest karistada saanud. “Kuningas Kollases Rüüs” lebas ta jalge ees, kuid raamat oli teise osa kohalt avatud. Ma vaatasin Tessiet ja mõistsin, et oli liiga hilja. Ta oli “Kuninga Kollases Rüüs” lahti teinud. (lk 82-83)