16 oktoober, 2020

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.
Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.
Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.
See linn, millest ma räägin, on Sligo.
Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”
Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar