Eelmise aasta reklaamituim ulmeromaan on sellest reklaamist ja kiidulaulust nii mõndagi väärt. Eks romaani puhul on väheke kuklakratsimist, et millega õieti tegu on - science fantasy, horror või koguni YA: igati ulmeline maailm, kammerlik õudus ja noored tegelased. Oleks justkui YA … kui vaid poleks nii tülgastavalt ohtrat skeletonipõhist maailma. Kuigi raamatu kaanepilt on igati kuum (kõvakaaneline on veelgi avarama lõikega; kaanekujundusest on kirjastusel omaette postituski tehtud), siis tegelikult see luukerede ja surmaga jändamine läheb vahel päris goreks kätte. Mingil moel meenutab see intriigitsemine Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailma, kõik need fraktsioonid ja surematu liider jne - aga siin on tegevus tõesti kammerlikum, morbiidsem ja Necrolordi impeeriumist väljaspool toimuv jääb enam kui hägusaks (kuigi mingitele konfliktidele koguaeg viidatakse - kõik ei saa olla vaid sisevaenlaste töö, eksole). Et siis jah, science fantasy või horror?
Või ikkagi YA, kuivõrd enamus tegelasi on selles üsna õõvastavas maailmas noored täiskasvanud, kes tahavad saada Surematu Imperaatori surematuks paremaks käeks. Aga selleks peavad kaheksa eri fraktsiooni esindajat lahendama … midagi selles lossikompleksis, kuhu nad on oma planeetidelt kokku kutsutud. Suletud uste taga on laboratooriumid, kus paistab olevat tegeldud eriliselt äärmusliku nekromantiaga (ja seejärel aastasadadeks maha jäetud). Kõik fraktsioonid saavad ühe võtme, edasine on nende endi teha - kas asuda laborite saladusi lahendama, seda siis kasvõi üle teiste laipade (sest niisama (teenindavaid) luukeresid on seal niiehknaa külluses), paistab, et just nende äärmuste lahtimuukimine annab võime saada selleks paremaks käeks. Aga noh, need pole muidugi ainsad üllatused, millega külalisi kostitakse, mõnedki nende hulgast ...
Loo peategelane on noor mõõgavõitleja Gideon Nav, kes peab vastu võtma oma fraktsiooni nekromandi Harrowhark Nonagesimusi ihukaitsja rolli (kui Harrowhark võidab, saab Gideon vabaks oma fraktsiooni ikkest). Ainult et noored naised on teineteist vihanud enamvähem lapseeast saati (millel on vägagi loogiline seletus) ja see tekitab stabiilselt teravaid pingeid (noh, romaani reklaamiv hüüdlause annab muidugi aimu, kuhu see vastuolu välja viib). Eks romaani üks nö kandetala ongi Gideoni (ja ka teiste) killurebimine - mis vahel on vaimukas (“Sex Pal”!), vahel pingutatud, vahel päris tiinekas. Mis on muidugi omal moel sobiv selle gootiliku maailmaga.
Tundub, et järgmises romaanis saab toimuvast vähe laiema pildi - et mis see impeerium ja selle naabrid õieti on (lisaks siis tuleb väheke suhu Ann Leckie triloogia maiku). Sest praegu jäi võimutsema see skeletimaagia, mis on, noh, igati stiilne, aga samas jääb kuidagi üheülbaliseks.
Hiljuti avaldas Tori leht ühe pala Dr Sexi noorusajast; samuti on seal romaani peatükkide kaupa lahatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar