Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”. Allikaäärne (2014)

Kui inimese senised teadmised Uus-Meremaa maooridest piirduvad valdavalt “Kapten Granti lastega”, siis on “Vaalaratsanik” ikka väga suur samm edasi. Muidugi on see selline mütoloogiakeskne raamat, natuke nagu kaasaegne muinasjutt, kus müütilisest ürgvaalast saab tõelisus ning vana vägi ja vana veri toovad tagasi inimese võime mereelukate keelt mõista.

Selle müütilise reaalsuse taustal toimub aga täiesti usutav argipäev tänapäevases maoori kogukonnas. Ja selles mõttes ei ole eriti vahet, kas taustal toimub muserdav realism või tegutseb mütoloogiline viimane oda. Vana pealiku kraaklused oma naisega ja kummagi vereliinide pidev välja toomine, see, kuidas lähikondsetele obaduste jagamine käib vanaema Nani tavapärase suhtlusetiketi juurde. Noored mehed ja poisid oma võrridel ringi vuristamas, see, kuidas neid ühel või teisel puhul jalule ja välja aetakse (võib arvata, kui palju neist pintsaklipslastest kontoritöölised on).

Loo jutustajaks ongi õigupoolest Vaalaratsaniku noor onu Rawiri, üks neist võrriga ringipõristajatest. Ning lugu saab alguse sellest, kui vana Koro ehk pealiku vanima poja esimene laps osutub poisi asemel tüdrukuks ning järsku on sassis kogu teadmiste edasiandmise pärilusliin. Jäi küll segaseks, et kas see tõepoolest nii harukordne juhus on, aga Koro Apirana oli igatahes arvestanud, et vanema poja vanim poeg ametit edasi kannab … ja nüüd siis, mingi plika.

Kuid Koro Apiraana naine, Nani Flowers ei mõtlegi sellele end heidutada lasta, laps saab nime (näe, kus kristlik kultuuriruum ikka on sees, äärepealt pidin kirjutama, et 'laps ristitakse' ja eespool kippusin sõna messias kasutama :D) isapoolse suguvõsa küla esiisa järgi Kahuks ning ka tema emakook maetakse isa küla pühapaika. Vanale pealikule seesugune ketserlus muidugi ei meeldi. Eks see ole ka natuke selline muutuvate aegadega kohanemise värk, võib-olla pole enam kasulik, selline jaotus, et mehed pühad, naised mitte, noh, liiatigi on toodud ka välja mütoloogilisi soomuutmispretsedente, kus Nani Flowersi esiisadest (või -emadest) üks end vajaduse sunnil meheks muutis, et saaks pealikuna vajalikke käske anda.

Rawiri jõuab vahepeal viibida ka Sydneys ning külastada Paapua Uus-Ginead, kirjeldades õige põgusalt noorte maooride elu Austraalia suurlinnas ning Paapua Uus-Gineal ikka veel valitsevat koloniaalpärandlikku rassismi, mis teda ennastki muuhulgas tagasi koju pöörduma paneb. Teatava ajaloolise täpsusega on ilmselt kirjeldatud ka vaalade randaujumist ja hukkumist Wainui rannal, kuigi, ma ei ole kindel kui suure ajaloolise täpsusega, sest siin raamatus on vaalu ligi 200, aga veebist leidsin ühe üsna ammu juhtunud sündmuse, kus oli mainitud 80 vaala. Ega ma väga põhjalikult muidugi ei otsinud ka, aga usun, et inimeste meeleheitlikud päästmiskatsed ja päästjate ja rüüstajate vahelised konfliktid võisidki küllap nii olla. Ning vihje veealustele tuumakatsetustele ning nende hukutavale mõjule on kahtlemata ka üsnagi otsene. Eriti hästi jõuab see kohale peale Balcombe'i “Mida kala teab?” lugemist, kus veeasukate maailm alles värskelt mõttest läbi käinud on.

Ühesõnaga, olgu pealegi osalt selline rahvusromantiline muinasjutt, rohkem lähedust ja lugupidamist mereasukaisse ja üldse elavasse on tänapäeval vajaminev kaup. Mis mind üllatas, on see, et maoorid alles 13. sajandil Uus-Meremaa asustasid. Põhimõtteliselt on maoorid Uus-Meremaal isegi uuem nähtus, kui Tallinna linn. Sellal, kui meie siin Taanlaste ja Sakslaste ja ristiusuga maid jagasime, sõudsid paadid (suure ürgvaala juhtimisel) üle Vaikse Ookeani Polüneesiast Uus-Meremaale, ehk Aotarangile.

Ja siis läks veel oma 6 sajandit enne kui nad võtsid ette Paganeli ära tätoveerida.