Hari Kunzru - Red Pill (2020)

 

Olen ausalt öelda alati suhtunud mõningase eelarvamuse või vähemasti umbusuga raamatutesse, mis jutustavad sellest, kuidas kirjanik saabub loomemajja ja mis seal siis edasi saab. Need tekitavad hoobilt tunde, et teos, mida loen, peab olema punnitatud, et autor on selle kõik kirjutanud pelgalt ruumi täitmiseks. Kujutlen – ja vaevalt et see tõele vastab –, kuidas ta on allkirjastanud lepingu: nii ja nii mitu lehekülge päevas ja ei ridagi vähem. Kuidas tema produktsiooni kontrollitakse, muidugi vaid kvantitatiivselt, kuna ta võib vabalt kirjutada keeles, mida loomemaja pidaja ei valda. See teeb muidugi teksti sisse elamise üsnagi keeruliseks.

Hari Kunzru värske romaan algab samuti kirjaniku saabumisega loomemajja, mille puhul on aga siiski algusest peale selge, et see pole päris loomemaja ning see pole päris tema ise, kes oma südant puistab (ehkki sarnasused on täiesti olemas). Romaani algab pigem intellektuaalse farsina: minajutustajast peategelane saabub Berliini, fiktsionaalsesse Deuteri keskusse, kus ta peaks plaani järgi kirjutama uurimust lüürilisest „minast“ kirjanduses. Tegelikult on ta seal eelkõige otsimas rahu pereelust, kuid ka oma pidevatest hirmudest (raha, kliimamuutus, pagulaskriis: „Mis saaks, kui nii peaks juhtuma ka minu perega?“) ning uurimistöö teda väga ei köida. Ta ei taha täita Deuteri stipendiaatidele esitatavaid nõudeid: töötamine ühises tööruumis, teiste silma all, osalemine ühistel õhtusöökidel jne. Selle asemel istub ta oma toas ja vahib arvutist tundide kaupa seriaale. Põhiliseks neist saab peagi politseiseep „Blue Lives“, üle võlli keeratud „Räpase Mackey“ laadis sari, mis jutustab politsei eriüksusest, mille liikmed tõstavad küüniliselt kõrvale arreteeritud narkodiilerite raha, piinavad kahtlusaluseid jne. Neile vastanduvad kriminaalid on sama vägivaldsed. Kogu seriaali maailm on puhas võitlus elu ja surma nimel. Peagi hakkab talle aga tunduma, et kõik see ei ole mitte lihtsalt mäng vaataja ootustega, vaid seriaalil on sügavam alltekst: inimene pole sugugi see, kes paistab ning alati võime kõigilt oodata kõige hullemat. Seda rõhutavad muuhulgas sarjas korduvad tsitaadid erinevatelt filosoofidelt ja müstikutelt – Herakleitos, Joseph de Maistre jne. On see juhus või süsteem, hullus või reaalsus? 

Juhuslik kohtumine heategevusüritusel seriaali autori Antoniga (kes on segu Lars von Trierist ja kõigist Kunnuse lemmikuist, nagu Jordan Peterson, Ben Shapiro jne) näitab, et mõne inimese jaoks on see vähemasti maailmavaate tasandil reaalsus. Ta fetišeerib võimu ning põlgab igasugust nõrkust, haavatavust, multikultuursust. Ta n-ö julgeb olla rassist ning kuulutab jutustaja ebamäärase liberalismi silmakirjalikkuseks. Just see kohtumine ongi romaani „punase tableti“ moment: jutustaja mõistab, et mitte kõik ei jaga tema nägemust reaalsusest. Erinevalt „Matrixi“ Neost lükkab ta aga pakutud tableti tagasi. Antoni sõnad on talle siiski hinge läinud ning ta teeb kõik endast oleneva, et nendega võidelda: ebaõnnestunud katse abistada tänaval kohatud pagulasi (mille tagajärjel ta Deuteri keskusest lõplikult välja heidetakse), siis Antoni maski avalik mahatõmbamine Pariisis toimunud filmiüritusel ja viimaks meeleheitlik katse teda üles leida ja võib-olla tappa. Teda otsides sukeldub jutustaja järjest sügavamale paremäärmuslike internetifoorumite maailma (Kunzru ise jääb siin samas paradoksaalselt üsnagi pinnapealseks, minnes sisuliselt täielikult mööda „punase tableti“ maailma misogüünsematest sfääridest, igasugu incelitest, „traditsioonilistest koduperenaistest“ jms). Kõik see süvendab tema veendumust, et maailm jälgib teda, et teatud osa toimuvast on suunatud just nimelt talle. Tegevustik muutub üha enam unenäoliseks uduks ja eristusjoon tõeluse ja paranoiliste luulude vahel hägustub, kuni jutustaja leiab ennast üksikult saarelt kalju pealt, ootamas Antonit, et temaga seal viimane lahing maha pidada.

Romaani lõpuks on jutustaja jõudnud pärast mõnda aega psühhiaatriakliinikus viibimist taas koju, naise ja tütre juurde. Viimane episood leiab aset 2016. aastal, Ameerika presidendivalimiste õhtul. Jutustaja koju kogunenud seltskond on valmis tähistama Hilary Clintoni võitu – mis jääbki tulemata. See, mida ta on ette näinud, mis teda hulluks on ajanud, on saamas tõeks, kõigi hulluseks.

Huffington Posti suvine ülevaade Trumpi ajastu kujutamisest kirjanduses algas ja lõppes tõdemusega, et senised katsetused Trumpi ja trumpluse kunstiliselt lahata on ebaõnnestunud: tema stiili on liigagi kerge imiteerida ja parodeerida, mis muudab keeruliseks nii globaalsema kui ka sügavama psühholoogilise käsitluseni jõudmise. Mulle näib, et Kunzru on esimesena leidnud hea viisi vajaliku distantsi loomiseks, valides Trumpi või trumpisti asemel peategelaseks nõrga liberaali ning paigutades tegevustiku vahetult Trumpi-eelsesse aega. Viimases plaanis võib „Red Pilli“ lugeda suisa ajalooliseks romaaniks: see kirjeldab nüüdseks päris selgelt möödanikku kadunud ajastut eesmärgiga mõista, kuidas tänasesse oleme jõudnud (lõpetasin vahetult enne Kunzru teost tõeliselt ajaloolise romaani, Hilary Manteli „Wolf Halli“. Paralleelid olid päris ilmsed). Samas ei ole „Red Pill“ mu meelest sugugi nostalgiline: maailm „enne punast tabletti“ on omaenese vigade suhtes pime ja silmakirjalik, mida illustreerib kasvõi paadipõgenike-teemaline heategevusüritus, kus jutustaja oma nemesisega kohtub (kujutlege korraks kampa soojatekkidesse mässitud kuulsaid ja rikkaid saalis, mille seinad on Ai Weiwei katnud Vahemere randadelt leitud päästevestidega… eksole). Aga hullust, nagu Kunzru näitab, hullusega ei ravi.