“Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas”, tlk ja koost Aado Lintrop, EKM teaduskirjastus (2019)

See on jälle üks selline raamat, mis võiks korraga olla nii aimekirjanduse riiulitel kui kusagil muinasjutumaailma nurgakeses. Tegemist on loomulikult allikatruude rahvaluuletõlgetega, mil juures täpsustavad ning abistavad märkmed ja viited, kuid tavalugeja seisukohalt sobiks see raamat vabalt seltsima sarjadega “Muinaslugusid kogu maailmast” ja “Saja rahva lood”, “Sahhalini legendide” või “Haiavata lugudega”, mis, olles pisut kirjanduslikumalt-muinasjutulikumalt ümberjutustatud või lihvitud, paigutuvad hoopis kuhugi lasteosakonda muinasjutunurgakesse.

Nagu järelsõnaski öeldud, on tõlkija-koostaja oma valikus keskendunud maa loomisele, võtnud mõned kangelaslaulud, ühe karu peiede laulu ja siis veel üht koma teist. Saame tuttavaks säherduste müütiliste tegelastega nagu Kure-Puusa-Pehme-Nahk ehk Maailma-Vaatav-Mees ehk Eidepoeg, Isakese Kuldse Koresi ja/või Numi-Toorumiga, ülemise maailma vahet jookseb ühes loos Üleval-Käiv-Tiivuline-Kalm, maad käivad vee põhjast üles toomas nii kaur kui tuttpütt jne. Olulisel kohal on Obi jõgi, järved, metsad, ookean Obi jõe suudmes, Uuralid. Kusjuures, nagu järelsõna ütleb – lood paigutuvad enamasti geograafiliselt päris maailma ja päris maailmas on müütiliste olendite elupaigad sageli teada. Seega, kui Linna-Isand-Taat tuleb ülemjooksult, siis järelikult loo sündmustik paiknebki tolle tegelase asupaigast alla voolu jne.

Eriliselt nautisin seda, kuidas minu meelest oli leitud hea tasakaal algkeele vormelite säilitamise osas. Nõnda väljutakse ukselise maja uksest või leitakse miskit tagaküljega maja tagant või on kellelgi sajahambaline hambuline suu; olemas on tiivulised loomad ja jalalised loomad; kui tuju läheb pahaks siis “mu vette vajuv meel vajus vette / metsa minev meel läks metsa”, eraldi mainitakse obitoitu (ehk siis Obi jõest püütavat) ning järvetoitu (ehk siis järvest püütavat), rõõmus inimene tuleb “rõõmsate kätega, rõõmsate jalgadega”, kangelastel läheb vaja nii rinnajõudu kui seljajõudu jpm.

Muidugi kumab sellest kõigest läbi üksjagu julm (ja patriarhaalne) maailm. Eks ole ju ikka muinasjuttudest tuttav, kus minnakse kaugele maale, võideldakse mõne koletise või vägilasega ja saadakse ta vara ja naine endale. Muinasjutus on see pealtnäha ilus, sest too, kellega võideladav on enamasti mingi kuri ja paha olend, kuid kas mitte ei elatudki vanadel aegadel nõnda, et käis üks pidev röövretkede tegemine naabrite juurde ja kaugemale, mehi tapeti, naisi ja lapsi ja vara võeti endale ning koju naastes oldi kangelased ja eks need keda tapeti olidki kurjad ja pahad, sest eks see vastastikune röövimine käinud ajast aega. See muidugi ei olnud nüüd üksnes selle raamatu kohta, kuigi siingi käib röövimine, varastamine ja sageli on lugu justkui verevaenust, mis saab alguse kas ühe poole suvalisest röövlitembust või naisehiivamisest, millele omakorda järgneb vastureaktsioon ja siis veel, kuni lõpuks jääb heal juhul kogu afääri käigus sündinud laps ainsana ellu, ühes loos aga poob viimane tegelane end suisa üles, ühes teises loos lastakse imik jääpangaga mineva triivima jne.

Ühed, täiesti mittesisuliselt lahedad tegelased on mis-inimesed. Need on miskised metsa jms vaimud, kellelt võib jahisaaki paluda ja keda vahel naiseks võtta ja “mis” ei ole tegelikult põrmugi eestikeelne küsimus vaid lihtsalt mansikeelne nimetus, ent lahedalt kõlab ikka, liiatigi, et neil ühes loos (küllap vaimuvõimeist tulenevalt) oleks justkui kõik asjad näha, et siis küsi aga “mis?” ja mis-inimesed vastavad sulle.

Püha number on seitse – seitse on taevaseid ilmu ja Eidepojal on kavalusi seitse ja kuus, pealkirjaski on seitsme tiivaga raudhobune. Ja hobustest rääkides – siin raamatus esinevad kangelaste suksud annavad küürselg sälule silmad ette – alustuseks kaevatakse kusagilt lauda kõrvalt või sõnnikuhunniku alt lõpnud varss välja ja puhutakse talle elu sisse, nii, et ta näiteks puusadest ja abaluudest kirju on, ja siis saab endale säherduse suksu, mis ühest sõõrmest ajab suitsu, teisest sädemeid ning mille ninasõõrmetest lisaks kõigele ka kõrtse ja kangapoode leida võib. See asjade ootamatu pööre tegi mulle lugedes ikka palju nalja ja ma tõsiselt hindasin seda. Ning eelneva kõrval pole muidugi eriti mainimist väärtki, et kui hobune redeli alla ootama jätta ja ise teises ilmas ära käia, siis annab ootamisega maha kärvanud ja ära kuivanud hobuse kerge vaevaga uuesti elule puhuda.

Ühesõnaga, peadpööritavaid seiklusi jagub – nii käte, jalgade ja isegi kere otsast poetamist kui ka põhjapõtru, hobuseid, soobleid ja sooloomi, karusid ning hiidusid. Kuid lisaks sellele oli nii mõnigi koht ka tõsiselt liigutav, näiteks minavormis “Karupeiete lõpulaul” koos mõjusa pildiga oli korraga nii nukker ja mõjus, ning samuti minavormis “Toorumi tütre Soolooma ülevalt allalaskmise laul”.

Ilus on see "25 kaunima raamatu" konkursi laureaat igatahes ka – alustuseks mõnus tihke, kergelt kreemjas (nii värvilt kui puudutuselt) paber, oletatavasti mansi rahvapärastest mustritest inspireeritud punast tooni riba peatükialguste kohal ja raamatu lõpus ja alguses ja ka esikaanel, kaanepaberi all. Kaante ja kaanepaberi ilu on raamatukogu raamatu puhul muidugi raske hinnata, sest olude sunnil need tihedalt kilega üle kleebitud. Siiski võib aimata, et kaanepaber on kohati kergelt läbipaistev – selle tumedamate osade alt kaanel olevat punast mustrit ei aima, kuid kõik mustvalge kaanepaberipildi heledamad kohad kumavad läbi. Raamatu sees on ohtralt üle kahe lehekülje ulatuvaid illustratsioone, mis tunduvad esmapilgul lehitsedes ehk väheütlevad, kuid mitmedki muutusid pärast vastava loo lugemist kummaliselt mõjusaiks. Kogu kujundus, illustratsioonid (Marja-Liisa Plats) kaasa arvatud, ongi kolmes värvis – must, valge ja selline pisut heledam ning kergelt oranžikas punane. Noh, must ja valge hõlmab siiski ka erinevaid halle toone ning võimalik, et piltide punane on õige pisut intensiivsem, aga seda viimast on raske täpselt hinnata, sest pildi kontekstis ja valgel taustal peene mustrina võib ka sama toon erinevalt mõjuda.

Eks oma nukra varjundi sellele kõigele lisab ka teadmine, kuidas mansi keele valdajaid on alla tuhande ning arvata võib, et kahaneb kiirelt ka lugude arv, mida veel elavas esituses on võimalik kuulda.

[sealt august paistab]

Kollasekarva, punasekarva maake,

väga rõõmustav,

väikeste hanede kisaga, väikeste partide kisaga maake,

väga rõõmustav!

Parempoolseid pisaraid

kuivatan vasakult poolt,

vasakpoolseid pisaraid

kuivatan paremalt poolt,

lukkudega seitsmekihilise uksega majja

sisenen,

oma pehmest karusnahast pesa

jäätunud uksepiida juurde

nihutan,

lumise uksepiida juurde

nihutan,

mina, metsiku kätejõuga sooloomatüdruk,

nüüd ma istungi

jäätunud uksepiida juures,

nüüd ma istungi

lumise uksepiida juures.

Palju karusloomi püüdnud mehe,

minu isa,

terava kõuekõmina kõlades

tulemine on kuulda,

vägeva kõuekõmina kõlades

tulemine on kuulda.

Tagaküljega maja taha ta jõuab,

tigeda mehe tigeda meelega

koju tuleb,

vihase mehe vihase meelega

koju tuleb.

/.../

“Metsiku kätejõuga sooloomatüdruk,

miks sa lõhkusid ära

lukkudega seitsmekihilise ukse?”

/.../

Nüüd ma kõnnin

seitsme kibuvitsaga tihniku keskel,

seitsme toomingatega tihniku keskel

palava päevaga pikal suvel.

Kui ma viiskudes tagajalad ettepoole vean,

torgivad kibuvitsad

teravate okastega,

kui ma viievarbalised esijalad

ettepoole vean,

torgivad toomingad

teravate okstega.

Millisesse laulus lauldud suurde hätta

olen küll sattunud,

millisesse loos räägitud suurde hätta

olen küll sattunud!

“Kuule, isa Numi-Toorum!

Miks sa lasid mind

seitsme kibuvitstega tihniku keskele,

miks sa lasid mind toomingatega tiheda tihniku keskele?

/.../

Ma lähengi

seedrikäbisid pillavasse hõredasse salusse,

ma lähengi

metsas kasvavate metsamarjade juurde.

Mu isa on sõnunud

rohkesti metsas kasvavaid metsamarju,

ma toidan nendega nüüd

oma täitmatut pauna,

ma täidan nendega nüüd

oma täitmatut märssi.

Niimoodi süües

vaatan ma ringi

soolooma kahe tähesilmaga,

leian üles

inimesepoja ehitatud

järvetoitu täis sammasaida,

leian üles

obitoitu täis sammasaida.

Oma tuuralõua-konksuliste kätega

selle maha kisun,

aidast järvetoitu, obitoitu

oma täitmatusse pauna

seal ahmin,

oma täitmatusse märssi

seal panen.

/.../

Niimoodi kõndides

vaatan ma ringi

soolooma kahe tähesilmaga,

märkan

lauludeaja mehe jäetud

sammaldunud matusepaika.

Lauludeaja mehe jäetud

sammaldunud matuse juurde lähen,

soolooma tuuralõua-konksuliste kätega

selle üles kraabin.

Ma teen

külasuuruse suure saagihunniku,

ma teen

linnasuuruse suure saagihunniku,

toidan sellega

oma täitmatut pauna,

täidan sellega

oma täitmatut märssi.

Kui ma jälle kulutan seal

kaks või rohkemgi päeva,

lõppevad laibad otsa.

Astun siis muudkui edasi

seedrikäbisid pillavas hõredas salus.

(“Toorumi tütre Soolooma ülevalt alla laskmise laul”, katked lk 140-148) 

(Veebist leidsin ka intervjuu Aado Lintropiga)