Polegi varem Haugi ilukirjandust lugenud, seniste artiklite põhjal olen arvanud, et selline tõsisem konservatiivne autor, ja kui ilukirjandus, siis kah … selline. No peaaegu, nagu selgub, aga ikkagi empaatiline. Lugu võiks siis olla ülevaade Mustamäe sünnist ja sinna eluaseme saanud vabariigiaegsete juurtega eestlaste … identiteedist? Olemusest?
Või siis lihtsalt tagasivaade kahe (õnnetuse läbi selgroo murdnud) vanainimese ühisele eluteele: rõõmud ja mured, lähedus ja eripärad. Nagu ikka paaridel, kes suudavad aastakümneid koos püsida. Vanad pole mingil juhul ideaalsed inimesed, aga noh, kes oleks. Plussiks kindlasti dialoogivorm, mis ei lase tekstil minna heietamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar