Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”. Varrak (2016)

Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks, õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.

Peteri teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas, niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist ootab.

Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.

Mis kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks, mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega. On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek, et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud mehhaanikat.

Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”, milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...

Rännakust kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel, sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.

Ühesõnaga, omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest, on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja Beatrice'ist lõpuks saab.

Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.

“Ilus päev,” ütles Peter.

“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.

Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.

Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.

“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”

“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”

“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”

Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”

“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”

“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)