02 detsember, 2020

Vitali Abojan - Surmaja (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu maailmast, kus inimkond on jagunenud kaheks - nö kõrgtehnoloogilised “inglid” ja siis tavalised matsid, kes peavad “ingleid” ingliteks ning kel pole aimugi, et tegu pole just taevalike olenditega, vaid et kunagi varem lahku läinud inimsooga, kes aga senini mingil määral topivad oma nina maapealsesse eluollu.


Sest millegipärast on oluline, et matsirahvas oleks võimalikult kuulekas mass kirjaoskamatuid jumaldajaid, kes oleks ühise mineviku unustanud - selleks tuleb valvata, et nad ei tutvuks vana tsivilisatsiooni artefaktidega (elagu kirjaoskamatus!), mida siin-seal siiski leidub. Kaks poisikest ongi leidnud ühe punkri, ning kuna nad pole just kõige tublimad usklikud, siis asuvad nad uurima seal leiduvaid keelatuid artefakte. Veel hullem, nagu üks poistest õudusega avastab, oskab teine poiss lugeda … ning ühel leitud paberil on kirjas midagi õige rabavat inglite asjus …


Omal moel on niisugune kirjeldatud ühiskondlik kord justkui allegooria Venemaa ajaloost - on eliit ja on hall mass, justkui tsaari-Venemaal või Nõukogude Liidus. Tõsi küll, selle loo puhul ei saanud ma täpsemalt aru, milleks “inglitele” seda matsirahvast õieti vaja on. Kuidagi parajalt vastiku maiguga jutt.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar