Retroulme inglastest, kellest üks satub ajarännu ohvriks, ent sellest vabaneb ta oma elutee loomuliku lõpuga. Kuid tal on pärandus, mille on ta kokku ehitanud peale veidrasse ajasõlme sattumist. Eks võib mõelda, et kui pärandaja niimoodi reaalsusse sekkus, kas siis sellega kaasnes ka ajaloo muutumine - noh, et plastmassiga tegelemine sai vähe teistsuguse hoo, kui võinuks see muidu olla pärandaja “leiutisteta”.
Selline retrolik kammerulme, kus kaks inglise härrasmeest vestlevad veidrast loost. Praegusel ajal võiks sellise teksti eesti keelde tõlkimine mõjuda enamvähem majandusliku kuriteona (milline ressursside raiskamine!), aga eks tollal võis see “Trifiidide päeva” järellainetuses olla igati mõistlik katse panna võimalikku lugejat ostma oma väljaannet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar