22 jaanuar, 2021

Ray Bradbury - Halloweenipuu (2021)

 

Ausalt öeldes läks enne lugemist minust kuidagi mööda, et tegu on õigupoolest YA või koguni lastekirjandusega, selles suhtes see raamatu tegevuse niisugune hoogsus oli nagu üllatav ja tekitas kergelt psühhedeelse elamuse ootusi. Aga ei, kogu lühiromaan ongi kaasaegse halloweeni või surnutepüha või siis hingedeaja ajalooliste juurte ainetel, tutvustamaks noortele ja vanematele lugejatele selle traditsiooni sügavamaid põhjuseid.


Mis, noh, pole minu jaoks just kõige huvitavam teema, selle asemel võiks kasvõi Kivirähki “Rehepapi” teatud osasid lugeda, oleks kogeda midagi omasemat. Ja kuivõrd noortekirjandus pole just mu lemmikute hulgas (kuigi seal on häid leide), siis jäi see lühiromaan oma temaatikaga minu jaoks vähe kaugeks; aga ma tõesti pingutasin, lugesin raamatu kaks korda järjest läbi ja puha … Aga peale kergelt naiivse kambavaimu ja seikluslikkuse ja elurõõmu ei osanud sealt endale leida midagi ajule närimiseks. Sest noh … halloween.


Ehk jääb puudu mängulisusest (kuigi Bradbury tekst on aegajalt huvitavalt leidlik) või siis draamast (tekst on selgelt täidetud nö positiivse programmiga, ekskursioon mõistatuse lahendamiseks - kuigi see surmateema pole kohe kuidagi kergete killast). Samas on muidugi tunda, et autor on hingega asja kallal, kõik see lapsepõlve kamraadlus … eks iga lugeja mäleta oma lapsepõlvest mitmeid helgemaid hetki ja ideaale. Ja paneb muidugi mõtlema, kuidas tänapäeva kolmeteistaastased hindaksid sellist pillerkaar, miskis mõttes sellised emotsionaalsed lapsed oleks tänapäeval ehk mitmed aastad nooremad kui romaanis kirjeldatud poistekamp. Või no kuidas kunagi.


Igal juhul, Bradbury jääb mulle suuresti mõistatuseks, on häid lühijutte ja Fahrenheit ja Marsi kroonikad, aga muu … hmm.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar