Richard Flanagan “Kitsas tee sisemaale”, Varrak (2016)

Siin raamatus on koos päris palju asju, mis selle ilmselt tunnustustväärivaks teevad (noh, Bookeri auhind või nii). Esiteks vast selle ajaline ulatus – inimelu oma algusest kuni lõpuni välja, kuigi võib siiski julgelt öelda, et tegemist on raamatuga Teisest maailmasõjast. Sõda on midagi, mis toimub inimestega. Ning sellest vaatepunktist ei ole sõja eellugu mitte üksnes see, millisel riigil olid millised ambitsioonid ja kellel kus sõjaväge ja milliseid suuri poliitilisi leppeid sõlmiti, vaid sõja eellugu on ka sünd, lapsepõlv, armumised, kaotused, isiklikud ambitsioonid ja isiklikud kokkulepped … see kõik on midagi, mida sõjapöörises sumav inimene enesega kaasas kannab. Samuti ei saa sõda otsa hetkel, mil üks poliitiline osapool tunnistab lüüasaamist, vaid see on midagi, mida inimesed kannavad eneses elu lõpuni, mis on varjatud osa järgnevast rahuajast, mille kala ulatub järetulevaid põlvi pidi veelgi kaugemale läbi selle, milliseks see on vorminud selle põlvkonna vanemad ning milliseks need vanemad omakorda vormivad selle põlvkonna lapsepõlve jne. Samuti – tagasivaate kujunemine sõjasündmustele. Süütunne ja eneseõigustus. Karistamise arbitraarsus. Juhuslike kokkulangevuste tagajärjed, mis nagu alati jäävad pärast elu kitsaskoha läbimist painama, et kui oleks siis ometi natuke veel midagi teisiti teinud. Ning pärast – Sõjas langenute, sh sõjakurjategijate ja ka selle tohutute inimohvritega rajatud ja peagi hüljatud raudtee mälestuse pühitsemine Jaapanlaste poolt...

Teiseks, sõda mõnevõrra teisejärgulise liitlasväe koosseisus, kaugemal 'glamuursete' tähtsündmuste epitsentrist, kuid see-eest täie mõõduga tuima rühkimist, hävingut ja hävitamist võõraste külade vahel kauges riigis. Mis veelgi enam – kübeke lahingutegevust ja suremist on vaid sissejuhatus, selle raamatu sõda läheb veelgi kuulsusetumaks kätte, sest põhiline osa sellest möödub sõjavangina tööd rügades. Tõeline võitlus käib iga luukerekõhna sõjavangi organismis – kas õnnestub piisavalt kaua vastu panna düsenteeriale, malaariale, luuni mädanevatele haavanditele, porile ja hallitusele, erinevatele avitaminoosidele, aegamisi surnuksnälgimisele ja seda halastamatu kirkavibutamise taktis, sedamööda, kuidas viiakse ellu Jaapani Keisririigi utoopilist käsku rajada džungliraudtee Taist Birmasse. Austraallaste läbielamised Teises maailmasõjas oli minu jaoks midagi uut ja kuigi jaapanlaste kordasaadetud koletustest ikka üht kui teist teadsin, siis ilmselgelt on ka selles vallas soovi korral veel palju uut.

Üldiselt võib öelda, et tagasi Flanagan juba ei hoia. Värvikas, paatoslik, (melo)dramaatiline, traagiline, suisa seebiooperlikud saatuse keerdkäigud, armastuslood – tugevate ja kontrastsete pintslitõmmetega kirjutatud. Tegemist ei ole vaikse psühholoogilis-mõtliku katsega inimliku kannatuse piire läbi tunnetada, vaid tiheda põimikuga kohati klišeelikest, kohati mõnusalt leidlikest ja kahtlemata hästi kirjeldatud elementidest. Kui olin umbes poole peale jõudnud, tundus paatost ja mõnevõrra kulunuddramaatilisust ikka väga liialt saavat, aga see, mis sai pärast sõja lõppu edasi, seda muudkui tuli ja tuli, olin kartnud raamatut kenasti kodumaale jõudmise või millegi taolisega lõppevat … aga selle asemel saame teada, mis saab edasi jaapani leitnantidest, jälgime Dorrigo Evansi elu kuni selle lõpuni, ning veel nii mõnegi tegelase edasist elukäiku ja selline lai haare nii ajaliselt kui tegelaste poolest on kahtlemata väärtus omaette, samuti kõikvõimalikud informatiivsed aspektid džunlgiraudtee ja jaapanlaste poolse paljaste ja kondiklibuks nälginud ning tõbiste valgete sõjavangide orjatööga raudtee ehitamise osas – seega lugemist ei kahetse, isegi kui just isiklikus plaanis nii väga hullult nauditav või teist korda lugema kutsuv polnud. 

Lisaks kõigele on “Kitsas tee...” läbi põimitud jaapani haikudega – pealkiri on sama, mis Matsuo Bashō haikudega pikitud poeetilisel reisikirjal 17. sajandi jaapanis, kus ta asus teele mööda klassikalise luulega seotud paiku, olles juba piisavalt vana ja haigustele vastuvõtlik, et karta selle rännaku jäämist viimaseks, kuid võttes sellegipoolest ette tee nii luulemaastikele kui enese parema äratundmise ja selgema pilgu suunas. Samuti on justkui vahepealkirjadeks erinevad tuntud haikud ning juttu tuleb ka surmaluulest, ehk jaapani luule- ja budistlike või sujakunsti meistite poolt vahetult enne surma, oma viimase teona komponeeritud haikudest.

Mainitud on ka Kyūshū ülikoolis toimunud katseid ameeriklastest sõjavangidega, millest on kirjutatud Endō Shūshaku “Meri ja mürk”. Kui Endō mõtiskleb “Meri ja mürgi” alguses kihavat peatänavat ja inimesi vaadeldes sellele, kui paljud neist pealtnäha tavalistest ja rahumeelsetest inimestest on sõja ajal tapnud, vägistanud, nende tegudega ja veel kõikvõimalike koletustega praalinud, kuid nüüd kõnnivad siin meie seas ringi nagu täiesti tavalised kodanikud, siis võib öelda, et Flanagan kirjeldab muu-hulgas ka seda, kuidas see tavalise kodanikuna ringi käimine, karjääri tegemine ja usk enesesse kui heasse inimesesse võib toimuda... Sealjuures on veel muidugi ka märkimist vääriv iroonia karistuse arbitraarsuse ja rolli üle ühiskondlikus süsteemis. Darky Gardineri surm oli suuresti süsteemi hammasrataste vahele jäämine, nii ebaõiglane ja ebainimlik nagu see oligi. Kuid sarnaselt käib ka jaht sõjakurjategijatele, kus saavad poodud mingi hulk vähemtähtsaid tegelasi, kelle süüd ei vaevu keegi ülemäära hoolega kaaluma, sama moodi, nagu ei huvita hiljem karjääri tegevate endiste ohvitseride sõjaaegsed teod enam kedagi – ka sõjajärgne süsteem nõudis lihtsalt teatud hulka pooduid, karistatuid uue korra järgsetel alustel.

Boonusena on ka Austraalia õhustikku, Tasmaania saart, kohalikke taimi ja loomi, lämmatavat palavust, pingviin (küll sobivalt dramaatilisel kujul) ning metsatulekahju. Vangistuseajal mainitakse nii palju kordi äärmuslikku kõhnumist, mille tulemusena kannikatest saab pisut sõlmilist lihasnööri ja paljastunud pärak sealt vahelt esile punnitab, et saab ilmselt olema tragikoomilisel kombel element, mis kõige kauemaks meelde jääb. Kuigi, munakoore ja erektsiooniga stseen oli ka väga meeldejäävalt kirjutatud. 

Kõik need kontrastsed värvid, tugevad pintslitõmbed ja dramaatilised rohkem-vähem klišeelikud loojupikesed võiks ju muidugi olla ka lugeja indu jahutav faktor. Aga noh, haare ja mitmetahulisus ning Austraalia õhustik, nii palju kui seda oli, väärivad siiski tunnustust, mis puudutab seotust jaapani luuleklassikaga, siis ma isegi ei oska miskit arvata, aga mul on tunne, et jaapani sõjaväelaste mõtteviisi kirjeldus, kuigi ehk sarnaselt ülejäänud raamatule pisut jämedajoonne ja ilukirjanduslikult värvikas, siis ikkagi mingisugustele mõtteviisidele tähelepanu juhtiv ja dimensioone avav, koos Yasukuni pühamusse üles pandud veduriga korraga nii kriitiline kui ka valgustav. Eks see ole ikka see sama vana teema, et Jaapan on hea meelega rahusõnumi levitaja Hiroshima ja Nagasaki aatompommitamises kannatanuna, kuid vabandusi Keisririigi sõjakuritegude eest väga ei kuule, mille üheks suureks põhjuseks ongi ka see, et nii sõjas langenute perede kui muud, üsna võimsad ja suured tsiviilorganisatsioonid ei taha mitte, et hukkunutest ja võidelnutest võiks õilsalt keisri ja riigi eest elu andnute asemel häbiplekid saada. Ja no miks mitte siis juba ka haikud ja surmaluuletused, liiatigi kui palju tsiteeritakse ka inglise klassikat.

Lynette Maisoniga veedetud ööl oli tal voodi kõrval nagu alati, kus tahes ta poleks viibinud, raamat, sest keskeas oli lugemine talle uuesti harjumuseks saanud. Hea raamat, oli ta leidnud, tekitab tahtmise seda üle lugeda. Suur raamat paneb sind üle lugema su oma hinge. Sääraseid raamatuid oli vähe ja mida vanemaks ta sai, seda vähemaks neid jäi. Ta otsis ometi, veel üks Ithaka, mille poole ta oli igavesti teel. Ta luges hilistel pärastlõunatundidel. Öösiti ei vaadanud ta peaaegu kunagi raamatu poole, sest see oli talisman, õnnetoov ese – otsekui mõni perekonnajumalus, kes tema järele vaatas ja teda ohutult läbi unenägude maailma juhtis.

Tänaöise raamatu oli talle kinkinud Jaapani naiste delegatsioon, kes oli tulnud vabandama Jaapani sõjakuritegude pärast. Nad tulid tseremoonia saatel ja videokaameratega, nad tõid kingitusi, millest üks oli kummaline: jaapani surmaluuletuste tõlked, sündinud jaapani luuletajate surmaeelse luuletuse traditsioonist. Ta oli pannud raamatu tumedast puidust voodilauale peatsi kõrval, joondades selle hoolikalt oma pea järgi. Ta uskus, et raamatutel on kaitsev aura, et ilma raamatuta voodi kõrval ta sureks. Ta magas õnnelikult ilma naisteta. Ta ei maganud kunagi ilma raamatuta. (lk 30)