Veidi ootamatult lugemisse sattunud raamat on … hea vaheldus. Ühe mägilase elu Alpides, algusest otsani töös ja külmas ja tuules ja üksinduses ning looduse ja tehnika vastuoludes.
Ja mis järele jääb? Elu, mis tasuski elamist, kuigi seal polnud suuri õnnestumisi ega takkajärgi vaimustavaid seiklusi ega muud märkimisväärset. Elu on küll mujal, aga ka siinsamas, naha all.
Muidugi, eks see peategelane meenutab üht tõsist põhjamaist kulgejat, ikka napi jutu ja aeglase mõtlemisega. Kahtlemata on see paljudele eksootikaks, aga noh, selliseid vaikselt vananevaid leia hulgi eesti kirjandusestki (hiljuti näiteks Mathura “Jääminek”). Aga siin on muidugi need mäed, mis võtavad oma kui on … tahtmist.
Et tegu on 20. sajandi ja Austriaga, siis ühel hetkel käib keskikka jõudnud peategelanegi Venemaa sõjakäigul ning järgnevatel aastatel sõjavangina näeb vett ja vilet - millele vastukaaluks siis on mälestus noorena Alpide laviinis hukkunud abikaasast. Ka kivid armastavad, vahel.
Päris ilus ja rahulik romaan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar