Juhtub Stephen Hawkingi õudusunenägu, ehk tulnukad on välja peilinud Maa. Vähemalt on neil niipalju taktitunnet, et esimesena saabub siia saadik, et teatada maalastele nende ühinemisest impeeriumiga, mida saadik esindab. Selline lähenemine ei tekita just vaimustust ning ameeriklaste juures viibivat saadikut üritatakse hävitada, enne kui temast lähtuv signaal lõplikult fikseerib Maa asukoha.
Püstol, gaas, viirused, radiatsioon, kivikirves, psühhoterror, tuli, hape, kiskjad ja mis iganes vahendid, millega on võimalik Maal elu hävitada. Saadik vaid naeratab. Aga on veel üks jõud, mida katsetatakse viimases hädas.
Omal moel päris vaimukas klassikaline tekst, mis on ilmestatud suure koguse musta huumoriga (noh, selle autori pärast need esimesed Täheajad raamatukogust üldse laenutasingi) ehk kena näide inimtsivilisatsiooni arengust ning võimest reageerida mõistusele mõistmatule.
Sheckley on muhe!
VastaKustuta