Siim Veskimees: Valendab üksik prooton

Tegelt on jutt põnev ja hoogne. Lisaks on seal maailm, mis on kui EKRE märg unenägu, peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi ja kuni lõpuni ei saanud ma aru, kumb siis oli see "päris" maailm ja kumb "ühe prootoni liikumise muutmisel sündinu".
Kirjeldatud ülifašistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulla, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii rõlge maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... jutt ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."

Lugesingi läbi.
Loona põnev.
Aga maailmapildina, füüsika-alaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad, et merikotkas situb tüürimehele pähe, mees ehmub ning ongi laev kummuli!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistab külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgneb abielu, kusjuures kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merre kukkunud naine šokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.

Kokku: puudulik.

BAAS