Eelajalooline erootika kõlab muidugi ligitõmbavalt, aga kaasaja paksude värvidega harjunut ehk veidi kainestab teose lüüriline vihjelisus. Aga lugu on muidugi riivatu.
20-aastane noormees vaevleb hingevaludes peale seda, kui ta armuke (või noh, õigemini naine, kellele ta armukeseks on) on teda petnud. Kuid teatris kohatud armukese sõbrannal on noormehega omad plaanid … et enda armukest ja abikaasat paremini kokku sobitada. Kangelane on üheks ööks mängukann ja tulemus on niisugune nagu armukese sõbranna soovis - hundid söönud, lambad terved (sest abikaasa arvas, et noormees on see õige armuke, misjärel sai too lossist ära saadetud, ning õiged kudrutajad kokku saada).
Peale selle, et lugu on riivatu, kirjeldab see ka 18. sajandi üsna luksuslikku eluolu ning paneb mõtlema, et mida küll ehitajad arvasid, kui nad tegid aadlikele nende Amori pesasid ja muud sellist. Millised käärid võisid olla nende endi eluoluga, kui palju see nende tundeelu puudutas? Muidugi, tegu on ilukirjandusliku fantaasiaga, ka siin kirjeldatud olud ei pruugi just ülimalt reaalsusele vastavad olla.
“Tahtsin reageerida; uksed avanesid: vastuse asemel ma ahhetasin imetlusest. Ma olin hämmastunud, võlutud, ma ei tea enam, kelleks ma muutusin, ja ma hakkasin tõsimeeli uskuma nõidust. Uks vajus taas kinni, ja ma ei eristanud enam, miskaudu olin sisse tulnud. Ma ei näinud muud kui õhulist salu, mis - ühegi väljapääsuta - näis seisvat ja püsivat mitte millegi peal; lõpuks leidsin end hiiglaslikus peeglitest puuris, ja peegelseintele oli tehtud nii osavaid maalinguid, et kordudes tekkis kõigest, mida need kujutasid, pettepilt. Mingit valgust ruumis näha ei olnud; sisse tungis aga mahedat ja taevalikku kuma, vastavalt iga eseme vajadusele olla rohkem või vähem nähtav; suitsutusvaagnad levitasid oivalisi aroome; monogrammid ja trofeed varjasid silma eest lampide leeke, mis seda naudingutepaika üleloomulikul viisil valgustasid. See külg, kust me sisenesime, kujutas endast õieehtes ronitaimedest sammaskoda, igas sambavahes võlvkaared; teises küljes paistis pärgi jagava Amori kuju; selle kuju ees oli altar, millel sätendas tuluke; altari jalamil asetsesid karikas, pärjad ja lillevanikud; selle külje kaunistustele pani punkti õhulise arhitektuuriga tempel: seal vastas asus tume koobas; sissepääsu valvas salakultuse jumal, plüüsvaibaga kaetud põrand imiteeris muru. Laes hoidsid haldjad lillevanikuid, ja sammaskoja vastu jäävas küljes asus baldahhiin, mille all oli kuhjas hulganisti suuri patju ja mille kangaservi hoidsid Amorid.” (lk 22-23)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar