Neil Gaiman - Kuldkalatiik ja teised jutud (Suits ja peeglid, 2021)

 

Lugu siis sellest, kuidas autorilt ostetakse ta uue romaani filmimisõigused ning ühtlasi palgatakse ta selle raamatu põhjal stsenaariumit kirjutama. Hollywood!

Nojah, Hollywood. Kõik teavad kõike filmide tegemisest ja filmitähtede eraelust ning filmi tegemiseks ei pea tingimata stsenaariumi mustandit lugema, piisab, kui lugeda sekretäri kokkuvõtet. Ühesõnaga, viimaks autor ei saagi aru, mida temalt nõutakse ja kes üldse mida ootab.

Aga nagu öeldud, Hollywood, ning ta peatub hotellis, kus üks kvaasistaar tegi surmava üledoosi. Ja seal hotellis töötab iidvana koristaja, kes nägi juba kahekümnendatel tummfilmistaare nende hiilguses ning kellest pole filmegi säilinud. Aga millised lood ja mälestused ja staarid.

Lugu on gaimanlikult sõnaosavalt esitatud, aga jääb minu jaoks kuidagi hajevile. Jajah, filmitööstuse ja kunsti kokkupõrge. Jajah, hiilgus ja selle kaduvus. Lisaks siis autorivaevused, kus stsenaariumi kirjutamisest muserdatud  autor püüab samaaegselt kirjutada kaht lühijuttu illusioonide ja reaalsuse segunemisest, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Ühesõnaga, siin loos on häid külgi (Pious Dundas ja tema sada aastat Hollywoodi), kuid justkui ei teki ülimat kujundit, mis haaraks.