Robert Jordan „The Eye of the World“. Orbit (1998). Wheel of Time 1

Jõudsin Ajaratta sarja teistkordse tervikliku läbilugemisega lõpule ja siis avastasin, et olen osa lugemismuljeid täiesti kriminaalsel kombel puha dokumenteerimata jätnud. Eks tuleb siis selline retrospektiivne lugemisraport…

„The Eye of the World“ on kahtlemata see Ajaratta raamat, mida olen kõige rohkem kordi lugenud ja ainult paberkujul veel pealekauba ja ikka seda sama nostalgilist pehmekaanelist köidet, mille kunagi ammu Akadeemisest Kirjakauppast soetasin. Kaanemaalil kappab kõik see seltskond turvalisest kodukülast laia maailma … või, noh, esikaanel ja esiplaanil on küll Moiraine ja Lan, ja ma alles nüüd märkan, et Lan on miskipärast kiivriga ja turvises ja ma nagu mäletaks rohkem seda kamuflaažkeepi… aga paraku pean muidugi tunnistama, et tegelaste riietuse osas ma siin sarjas küll suurt arvet pole pidanud (kuigi, oleks suurepärane mäluharjutus näiteks kõik petegelannade kleidid üles lugeda, mida nad 14 osa vältel kandnud ja silunud on…).

Ühesõnaga, „Maailma silm“, selline 18. sajandi maiguline küla Andori kuningriigi ühes unarnurgas, kus kuninglikke maksukogujaidki pole iidamast-aadamast nähtud. Etteruttavalt olgu mainitud, et loomulikult ei paikne küla mitte ajaloota koha peal, vaid Ajaratta sarja mastaapsus hõlmab kuningriikide tekkeid, lagunemisi, ajaloohämarustesse kadumisi ning uute valitsejate ja riikide esiletõusu ning nõnda (või noh, žanrile mõeldes ka üleüldse) pole teps mitte üllatuseks, kui tuleb välja, et kunagi eksisteeris sealsamas lambaaedade vahel ammune vägev kuningriik ja vana veri voolab karjaste soontes ja … Ühesõnaga, saate aru küll.

Põhipoint on muidugi ikkagi hea ja kurja võitlus … ehk valguse ja pimeduse, ning pahalasi on siin sarjas müriaad. Pean tunnistama, et nad on natuke tüütult üheülbaliselt pahad, st on kul terve rida erinevate iseloomude ja taustadega pahasid ning natuke mitmekesisust lisab see, kui jälle aeg-ajalt ilmneb mõne tavalise tegelase tume pale, aga hallust hea ja kurja skaalal ning inimlikke hetki on põhipahade seltskonnas napimalt kui huvitav oleks ja nõnda said esimesel lugemisel kõik need pikad unenäod ja pahalaste peatükid pigem diagonaalis üle lastud kui hoolega loetud.

Terve sarja mitmendal lugemiskorral tekib siiski ka vähem köitvatele osadele lisaväärtus suisa fenomenaalse läbipõimituse näol – kõikvõimalikud unenäod, vihjed, ended ja muu taoline on kohe algusest peale läbivalt terve sarjaga seotud, ning nõnda saab tähelepanelike vaev tasutud – selliseid väikeseid kõrvaldetaile, mis pole otse välja öeldud, kuid mis teades on selgelt äratuntavad on üksjagu, mitte et mina ise siin muidugi mingi erilise tähelepanelikkuse ja mäluga hiilgaks.

Nojah. Sündmustik, siis. Peapeakangelane Rand peab isaga kahekesi farmi külast mõni maad eemal, kohe on tulemas rõõmus kevadpidustus Bel Tine, pada podiseb tulel, Rand unistab mõnusast juturaamatust, puud on lõhutud … ja siis tulevad kollid.

Ilmneb, et Rand ei ole ainus, keda kollid kimbutavad ning juhuslikult ehk siis kohe mitte üldse juhuslikult on külas võluvõimetega Aes Sedai Moiraine koos oma vannutatud kaitsja – ülisuutlikust kroonimata kuningast ja mõõgameistrist Laniga. Tuleb välja, et kollid luuravad teatud vanuses poisse ja muidugi on huviorbiidis Rand ja tema parimad sõbrad – Mat ja Perrin, ning muidugi ilmneb, et nad on saatusekeerutajad ehk ta’verenid, ning muidugi peavad nad võõra maagdaami ja tolle saatjaga kaasa sõitma, sest hädaoht varitseb ja ei sõnagi kellelegi ja otse loomulikult hiilib retkele kaasa ka kutsumata grupiliikmeid, kes kõik hiljem terve raamatu jooksus peategelaste rollis saavad olema. Ahjaa, kas ma mainisin, et nazgulid see tähendab, vabandust, Myrddraalid ehk orcidest, see tähendab, andestust jälle, trollocitest veelgi ohtlikumad pimeduse armee kapralid vms virvendavad külas ka ringi?

Esimese raamatu jooksul pannakse paika ka peategelaste erilised võimed. Rand on oletatavasti draakoni ehk siis valguse tšempioni taassünd, mis tähendab, et ta peaks olema võimas meesmaag ning kui ettekuulutustest õigesti aru on saadud, siis tähendab see ühtlasi ka seda, et esmalt on vaja maailm päästa ja siis ühtlasi ise otsad anda. Kõik see kokku on üks üsna sünge saatus noore poisi jaoks, mida oluliselt komplitseerib ka fakt, et meesmaagia allikas on käimasoleval ajastul pimeduse isanda poolt ära saastatud ning maagivõimetega meesisikud minevat seetõttu alati varem või hiljem peast ohtlikult segi. Sellest tulenevalt siis ka Randi ohter puiklemine, eitamine, hädaldamine ja igasugused hilisemad probleemid. Ühest küljest on see üks tohutult tüütu ja frustreeriv aspekt, et suure osa sarjast on tegelastel pidevalt mingi tüütuseni korrutatud häda oma kangelaserolliga, aga teisalt on see muidugi ka suuresti täpselt see, millest Jordan oma oopust kirjutab – nii teismelisest täiskasvanuks saamine kui ka vastutus ning tugevuse tähendus, elu mõte ja nii edasi. Nojah, ja muidugi on ka see igikestev mehed-naised vastandus alates kahte sorti maagilisest allikast ja lõpetades tüütuseni korduvate pominatega „mehed/naised, kes neist aru saab“.

Niisiis, Mati rolliks on olla trikster ja õnnemängija ning sõjageenius. Aga tee sinna ei saa muidugi esimeses osas veel lõpule vaid alles alguse – esialgu tabab seltskonda ühte pimeduse isanda omast veel erinevat sorti ahnuse kurjuse võimuses olevates iidse linna varemetes pisut äpardusi ja tagaajamisi, mille tulemusena saab ühest jällekord saastunud pistodast Mati isiklik „my precious“, aga samas, nagu radioaktiivsed ämblikud, nii ka üliohtlikud kurjused – kusagilt peab supervõimetele ju tee valla pääsema.

Perrin jällegi avastab erinevatel asjaoludel pikemat aega metsikus looduses jalutades, et libahundilegendidel võib omamoodi tõepõhi all olla. No loomulikult mitte nagu siin igalpool telesarjades ja nii – kes siis päriselt kuju muudaks, aga üks selle maailma suurimatest hästi varjatud väga ilmsetest saladustest on unemaailm … ei, oot, see tuleb hiljem. Noh, ühesõnaga, ilmneb, et Perrinil on telepaatilised võimed huntidega rääkida ja olgu kujumuutmisega kuidas on – silmadega toimub päriselt metamorfoos. Nagu Randgi, nii ägab ka Perrin segaduses teismelisena oma erilisuse all ja oleks parema meelega tavaline poiss, mitte ei pistaks rinda oma enese olemuse ebatavalise ning võimalik, et ühiskondlikku hukkamõistu esile kutsuva poolega.

Nojah, ja seltskonna ülejäänud liikmed, ehk siis Egwene ja Nynaeve avastavad otseloomulikult eneses maagivõimed ja ma arvan, et seegi ei üllata kedagi, et otse loomulikult tõotavad nad olla selles asjas tugevamad kui Valges Tornis sajandeid nähtud…

Kõik see aeg ajavad pimeduse jõud seltskonda taga, nii unes kui ilmsi, neil õnnestub nad vahepeal lahku ajada, ning nõnda on kõigil võimalus vahepeal oma võimeid avastada, kui hädaldamine ja virisemine mahti annab, ning veel olulisi liitlasi ja tuttavaid koguda, kellega läbi terve 14. osa risti-rästi üle terve kaardi siia sinna kapata. Keegi ei tea veel, et KES kolmest siis ikkagi see draakon on, ja ega pimeduse isand tegelikult draakonit tappa ei tahagi, sest eks tegelik võitlus käib ju ikka kolme tilga vere pärast, teada värk. Nõnda siis kukub välja delikaatne treeningsessioon nagu säärases kirjanduses ikka – pahad ajavad taga ja tungivad kallale üldiselt täpselt parajal määral, et Naruto razengani ikka lõpuks selgeks saaks ja nii edasi.

Raamatu lõpus ootab maailma silm ja pimeduse isand ise … või?

Aga no mida te siis arvasite. Millegagi peab ju ülejäänud 13. osa ka sisustama… lisaks kleitidele ja teejoomisele.

Igal juhul on see selline kena klassikaline eepiline fantaasia. Ning ega paralleelid „Sõrmuste isandaga“ ole mingi halb asi. On õdusat farmielu ja sellega hästi passivat sahmimist kevade tuleku nimel, on hobustel ratsutamist ja rohtmaadel kõmpimist ja pisut võitlemist ja seiklusi võõrastemajades toidu eest mängimisega ja esimest korda suures linnas olemist ja ootamatuid kohtumisi siniverelistega ja igasugust maagiat ja imesid ja muidugi losse ja muud taolist.

Igati paslik aeg lugeda ka – Amazon väntab sarja ja puha...