Reedi teine eestindus (varem siis ilmus “Orioni vöös”) on vast esimene lugu sellelt autorilt, mis on mulle head muljet avaldanud (kuigi millalgi varem olen üht juttu samuti kuue punktiga hinnanud, aga ei mäleta selles lugemismuljest õieti midagi).
Seekordne lugu on draakoniluudest ja nende väärtusest (mõneti oleks see justkui torge hiina nö traditsioonilisele meditsiiniline, mis on keskendunud maailma liigirikkuse hävitamisele). Kuid luudest ja soomustest veel väärtuslikumad on munad, sest … äkki õnnestuks panna mõni draakonitibu kooruma.
Loo kangelane, endine eriväelane leiab kõnnumaalt aga hästi säilinud tiine draakoni jäänused, kus on tervelt pesakond kahjustamata mune. Tema leid paneb käima sündmuste ahela, kus mitu asjast huvitunut püüavad üksteisel üha suuremate panustega nahka üle kõrvade tõmmata.
Teksti võlu on ehk selles kergelt jaburas metsikuläänelaadses maailmas, kus muuhulgas kasutatakse eriväelaste varustuses draakonisoomuseid (ükski kuul ei läbista draakonisoomustest kaitserüüd! Välja arvatud muidugi draakoniluust kuul). Või siis evolutsioonilised küsimused, kuidas draakonitest arenesid imetajad ning millised kõverteed veel seal olla võisid. Muidu on tekst küll üks paras sorav seiklus ning senise Reedi kogemuse valguses on see meeldiv üllatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar