Valle Taja “Lugemisest – otse ja ausalt”. (Habe 2021)

Noh, kroonilise lugejana ei suutnud ma vastu panna ja suisa tellisin selle endale otse kirjastusest – raamatukogudega läheb ju teadupärast aega. Pean tunnistama, et see osutus päris raputavaks lugemiseks. Tajal on kahtlemata oma kirglik ja intiimne suhe lugemisega, kuid samas hoiab ta kaine teadlasepilgu jaoks tarvilikku distantsi ning pikaajaline tegutsemine valdkonnas annab võimaluse tuua ohtralt huvitavaid näiteid.

Oleme harjunud kuulma, et lugemine on hea, loeksid lapsed ja täiskasvanud ometi rohkem, oleks maailm parem paik; alustagem kasvõi koomiksitest või krimkadest, peaasi on saada inimesed lugema, tekitada lugemisharjumus... kuid see kõik ei olegi tegelikult nii must-valge. Alles viimasel ajal on hakatud tegema teaduslikke uurimusi selle kohta, kuidas lugemine mõjutab meie mõttemustreid ja maailmataju ja selgub, et lugemine on üks vägagi ohtlik hobi. Ja ei, siinkohal ei ole tegemist vandenõuteooriaga kirjastuste ja kirjanike katsest peidetud sõnumitega rahvast mõjutada, kuigi, loomulikult on lugemise kasulikkuse propageerimine, kirjandustundide haridussüsteemis hoidmine, kirjandusfestivalide korraldamine jms kirjandusega seotud inimeste otsestes huvides.

Kui lugemise ohtudest rääkida, siis esiteks võib välja tuua materiaalsed ja füüsilised ohud. Nagu kroonilistel suitsetajatelgi, soovitatakse ka kroonilistel lugejatel kokku lüüa oma aasta raamatuarved – see võib nii mõnegi lugemissõltlase (või raamatukoguja) lõpuks ometi aru saama panna, et tal on probleem ja sellega tuleks midagi ette võtta. Ohtlik on ka raamatute korjatav ja tekitatav tolm, paberilõiked, mis võivad põletikku minna (eriti soojades ja arengumaades), raamatuparasiidid (väikesed lestalised jms, mis raamatute vahel elavad ja võivad allergiaid põhjustada jms). Ka kulub raamatute tootmiseks meeletul hulgal puitu, magevett, transpordil eritub kasvuhoonegaase, kaaned sisaldavad üha rohkem plastikut jne. Muidugi võib siinkohal argumenteerida, et e-raamatutega neid probleeme ei kaasne, kuid elektroonikaseadmete tootmise ja elektroonikajäätmetega on oma probleemid. Üksikisiku seisukohast kannatavad ka silmanägemine, tekivad rühihäired, vähesest füüsilisest aktiivsusest halveneb üldine tervislik seisund jne.

Eraldi võiks välja tuua igasugused psüühilised probleemid. Alustada võib lugemissõltuvusega, kus lugemine lisaks kõigele eelnevale hakkab oluliselt häirima ka igapäevaelu ja inimsuhteid; samuti tuuakse mitmeid markantseid näiteid liigsest sisseelamisest – lapsed mängivad raamatudetektiive ja saavad ränku vigastusi, täiskasvanute vildakas arusaam romantilistest suhetest tekitab võimetust luua tähenduslikke lähisuhteid, kõikvõimalikud juhud, kus inimesed hakkavad uskuma, et neil peavad olema maagilised võimed, mida nad pole veel avastanud või et nad on mõne fantaasiamaailma kuningakoja liikmed … kui aus olla, siis need juhtumid olid üsna õõvastavad.

Kuid viimane ning kõige raskemini tuvastatav ja ühtlasi kõige ohtlikum on juba alguses mainitud mõttemustrite muutumine. Lugemine on teatavat laadi meditatiivne seisund, eriti just vaikselt lugemine, mida veel keskajal ei tuntud. Inimene muutub justkui passiivseks meediumiks lastes oma ajust läbi võõraste mõtete-piltide-emotsioonide tulva ning isegi kui meile võib tunduda, et me suudame selgesti eristada oma ja võõrast, filtreerida, võtta vastu asju iseenese tingimustel, siis tegelikult saab tekst tervikuna osaks meie aju protsessidest jättes täiesti etteaimamatu mõju ja tugevusega jälje – pärast iga loetud raamatut muutume kelleksi teiseks, seda ise taipamata. Nii filmide kui arvutimängude puhul on juba visuaalsel kujul esitatud informatsioon rohkem nö kehast väljas ja nõnda on ka eristuse tegemine lihtsam. Näiteks selgus ühes uuringus, et lapsed, kes lugesid kolm korda järjest “Kärbeste jumalat” olid pärast palju vägivaldsemad, kui Fortnite'i nimelist arvutimängu mänginud lapsed. Pisut humoorikama poole pealt – Rosamunde Pilcheri andunud fännid ja mittelugejatest kontrollgrupp osalesid testkohtingutel kohtinguportaalide vahendusel. Pilcheri austajad tõid hilisemas tagasisides järjepidevalt esile, et esmapilgul sümpaatsena tundunud vastassoo esindajad osutusid hiljem liiga tavalisteks, nende embused polnud piisavalt “mehised” ning samuti ei olnud nad kunagi ootamatult ja omal initsiatiivil “õigel” ajal kohal, kui naispool oleks oodanud halva ilma käest päästmist, sooja mantlit õlgadele ja kuuma kohvi ning lillekimpu. Pigem juhtus, et isegi ilmsete vihjetega pikitud telefonikõne peale oli neil “kokkulepitud ärikohtumine, androloogi aeg või lihtsalt ei jaksanud pärast pikka tööpäeva enam kodust välja tulla”.

Oeh … mulle tundub, et jõudsin ainult algust pisut refereerida, sest eks edasi tule ka päris õõvastavaid juhtumeid, kus näiteks sügav huvi moodsa luule vastu viis ühe mehe töökoha, pere ja kodu kaotuseni või siis üks vang, kes avastas vanglas enda jaoks sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ning hiljem sooritas pärast vabanemist võika mõrva (vt “Peata ratsanik”) ainult selleks, et tagasi vanglasse ja üksikvangistusse saada ning elu lõpuni igapäevaelu pärast muretsemata kogu vaba aeg lugedes veeta. Muidugi tuuakse süngete näidete juurde ka lõbusamaid, näiteks ühe pereema bridgetjonestumine...

Igatahes, kohustuslik lugemine kõigile lugejatele. Lõpetuseks tõdeb autor, et lugemisse tuleks suhtuda samasuguse ettevaatusega nagu psühhotroopsetesse ainetesse või retseptiravimitesse. Praegusel hetkel on kirjandusmaailm aga tohutus kaoses, kus igaüks võib manustada ükskõik mida ja samas pole veel jõutud nii kaugele, et tekiksid viisid kaost korrastada ning võimalus kasvõi raamatukogu vahendusel kohtuda nn lugemisdietoloogiga, kes suudaks esiteks selles infohulgas orienteeruda ja teiseks oskaks koostada igale inimesele enam-vähem optimaalse lugemisdieedi. Kõige hullema nähtusena toob ta välja just igasugused Lugemisväljakutsed, mida lugemise propageerimiseks korraldatakse - “See on sama hea kui teha söömisväljakutse, kus igaüks peab ära sööma kilo heeringat, kilo friikartuleid, kilo komme jne. Muidugi jääb enamik meist ellu ja võib-olla ei võta kaaluski väga juurde, ent meie organismi loomulik tasakaal saab rikutud ja selle mõjud annavad tunda veel aastaid ilma, et me sellest ise aru saaksime. Pigem tekib meil läbiloetud raamatute vastu tihti ebaratsionaalne kiindumus ja me loeme üha uuesti ja uuesti seda, mis meid haigeks teeb.”

Selle ebaratsionaalse kiindumuse ja sõltuvuse tugevuse näiteks toob ta Marie Kondo, kes on küll valmis inimesi aitama kõigist üleliigsetest asjadest vabaneda, kuid raamatute suhtes jääb väga leebele positsioonile, sest Kondo meetod on ju lõppude lõpuks ikkagi äri. Inimeste aitamiselt saab raha teenida ainult seni kuni nad selle vastu mässu ei tõsta. Ja raamatud on nii sügav ning ohtlik sõltuvus, millega Kondo ei julge riskeerida. Taja soovitab kõigil, kes päriselt lugemise ohtlikust ja kahjustavast harjumusest vabaneda soovivad, rakendada raamatute puhul tagurpidi Kondo meetodit. Selleks tuleb kindlasti välja visata (soovitavalt prügikasti või ahju) kõik raamatud, mis kättevõttes tekitavad mingi positiivse tunde. Alles võib jätta need, mis tekitavad negatiivse tunde, sest selliseid raamatuid enda ümber nähes ajapikku inimese pilk selgineb, kaob ära soov nõrkusehetkel raamat haarata ning taandub mõistusevastane sõltlaslik hardus raamatute suhtes. Ja kui inimene ükskord tõepoolest raamatut vajab, siis on selle leidmine ja hankimine pingutus ning protsess, mis aitab ära taibata lugemise tegelikku mõtet ja kasu.

Et kõik liiga lootusetuna ei tunduks annab Taja ka soovituse, kuidas õiget raamatut ära tunda. Tuleb lugeda lehekülg, peatükk, lõik – olenevalt raamatust ja inimesest – ning siis raamat käest panna vähemalt nädalaks. Selle nädala jooksul tuleks võimalikult palju igasugusest lugemisest hoiduda ja leida naudingutpakkuvaid tegevusi värskes õhus, sõpradega, lähedastega, üksi looduses või sportides. Siis, kui nädal on möödunud, tuleb vabal hetkel heita voodile selili ja lasta igavusel tulla, kui juba talumatult igav on, siis mõelda, et mida sa sooviksid kõige enam teha, kas lugeda edasi seda raamatut või …? Ja ainult siis, kui tõepoolest just selle raamatu lugemine on ka pärast katseperioodi see, mida soovid üle kõige teha, ainult siis on lugemine õigustatud ja omal kohal! Vastasel juhul on tegemist lihtsalt halva harjumusega nagu kartulikrõpsud, kui võtame pakist aina järgmise ja järgmise ilma, et neid tegelikult vajaksime.

Kannatamatutele on ka kiirtest – tuleb võtta raamat, minna õue ning leida lage inimtühi plats. Siis visata see raamat vindiga nii kõrgele ja kaugele õhku kui suudad. Kui raamat maandub lahtisena, siis tasub lugeda. Kui kaanega ülespoole – tasub vähemalt proovida. Aga kui üles jääb tagakaas või tabad mõnda inimest või akent või autot vms, siis võib selle raamatu julgelt prügikasti visata.

Tagakaanelt:

Valle Taja on õppinud psühholoogiat Tartu ja Melbourne'i ülikoolides. Tema doktoritöö käsitles biblioteraapia rakendamist kinnipidamisasutustes ning edaspidi on ta tegelenud biblioteraapiaga erinevates raamatukogudes üle maailma. Kuid aastatepikkune praktiline töö raamatukogudes on autorile ühtlasi avanud ka lugemise pahupoole. “Kirjandus on nagu ravim – õige kogus õiget asja õigel hetkel võib omada imelist tervendavat mõju. Kuid vale kogus valet asja valel ajal on mürk.” Käesolev raamat on aus ja ilustamata käsitlus sellest, mida raamatud meiega teevad. See raamat peaks kuuluma iga kooli kohustusliku kirjanduse programmi.

(Kaanepilt: Iain Welch, https://iainwelch.co.uk/bear-reading-in-the-bath/; kaanekujundusel tänu Liina Valtile)