Helju Rebane „Õige valik“. Fantaasia (2021).

On päris meeldiv üllatus leida sellist mitmekesist ja vilunud üsna klassikalisena tunduvat lühi-lühi-ulme-juttude kogumikku senitundmatult, ent pikka aega tegutsenud Eesti autorilt. Nagu ma sellest ja kogumikus „Läbi valu ja vaeva“ avaldatud loo saatetekstidest aru saan on Helju Rebane pikka aega olnud osa pigem venekeelsest ulmejutuskeenest, mis NLi tingimustes tundub kirjutamiseks piisava vene keele oskuse korral ju päris loogilise asjade kuluna. Mõnes mõttes tundub see justkui väga huvitav killuke Eesti kirjanduslugu ja väike osake selle dialoogist ning seotusest venekeelse kirjandusruumiga (ja sealt edasi ka tõlkelugu puudutades, sest otse vene keelde kirjutatud jutud on kodumail avaldamiseks ju tõlgitud).

Mulle isiklikult meenutas raamatu esimene pool kõige enam üht Jaapani ulmeklassikut Hoshi Shinichit, kes oma lühi-lühijuttude poolest tuntud on. Sarnaselt lühikesed, vimka ja puändiga lood, mis ei lahka mitte niivõrd ulmelisi elemente ja maailmu ning nende võimalikkust ennast vaid mängib mingile tuttavlikule inimloomuse aspektile. Muidugi on teemavalik ka mõnevõrra erinev – Hoshi Shinichi lugudes on suurel hulgal näiteks kõikvõimalikke kummalisi uudseid leiutisi, selles valikus Rebase lugude valikus ilmneb seejärel mitmelgi korral absoluutse võrdsuse või egoismi ja altruismi vastandamine vms, millest loomulikult tekib küllap üksjagu õigustatud tahtmine tuua paralleele kommunistliku ja kapitalistliku maailmakorraga ja nii edasi.

Kompositsiooni mõttes on väga tore, et üks esimese poole lühilugudest on tegelikult teise poole lühiromaaniga seotud – loed seda lühiromaani ja mõtled, et oot-oot, ma nagu teaks sest sündmusest veel midagi, oleks nagu tuttav, aga siin loos seda ju ometi ei ole … aa! Saatetekst ütleb, et lühiromaan „Altrus“ ollagi sündinud mitmete varasemate lühijuttude põhjal ja kui seda silmas pidades vaatama hakata, siis oleks nagu näha jah, aga seda heas mõttes, loodud maailmale mõnusat tihedust ja mitmekesisust lisades, ilmselt üks neist „Altruses“ sisalduvaist lühijuttudest oli seesama „Kõik võidavad“, mida vennad Strugatskid olla kõrgelt hinnanud. „Altrus“.

Üks asi, mis lõppkokkuvõttes häirima jääb on suisa piinlikkust tekitav traditsioonilisus soorollides. See tuletab meelde ühte intervjuud Ursula Le Guiniga, kus ta rääkis sellest, kuidas ulmekirjanikuna alustades oli iseenesestmõistetav „mõelda nagu mees ja kirjutada nagu mees“ (mis on ju loogiline, arvestades kuidas eriti just varasemaid angloameerika ulmetekste võib võtta üksjagu tihedalt dialoogis oleva ja seotud pilvena, mis tingib ära ju ka mingit liiki aluseelduste ja elementide, nö žanrisisese suhtluskeele, valiku, mis võimaldaks selles pilves osaleda, dialoogi pidada ja omaks võetud saada) ja temast vändatud dokumentaalis ta rääkivat muuhulgas, et „Meremaa võluri“ esimesed osad on samuti väga meestekesksed ning selleks, et lõpuks naispeategelasega osa kirjutada kulus tal tükk aega, et üldse õppida, kuidas sellisest vaatepunktist kirjutada.

Rebase tekstides on naistegelane sageli selline karikatuurne kuju (muidugi eks sedatüüpi lühi-lühijutud ongi juba oma olemuselt pisut anekdootlikud ja skemaatilised, üldnimetajate ning stereotüüpidega mängivad), nagu nõukaaegses anekdoodis, kus nali käib prouade rumaluse, alpuse, ahnuse ja truudusetuse ümber, kõik need armukesed kapis ja mehe raha eest karusnahast kasukaid nõutavad prouad. Aga sellised aspektid ei ole muidugi ka vanemat ulmet (või siis üldse maailma kirjandusklassikat) lugedes midagi uut või ootamatut… 

Isiklikult meeldis mulle ehk isegi „Altrus“ kõige enam, sest ma pole kunagi olnud lühi-lühi vormi suurim fänn ja kipun hindama õhustikku ja atmosfääri loovaid aspekte, mida arusaadavalt vähe pikemas tekstis annab paremini teha – nii täringutega maletaja, öine kiirloterii, lõputu õ tähtede otsimine, kui ka ostutehing kui tegu, mille hinda ei saa ette teada jms oli kokku päris tore kummastav kompott, isegi kui lühijuttudele omased idee- ja puändipõhised karikatuurijooned siiski tuntavad olid. Kaanepilt on ka tore ja paberivalik sümpaatne.