Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik (2021)

 

Aastaid tagasi olen esmaväljaannet lugenud, uuesti lugedes tuli pähe paratamatult mõte, et kui vähe ikka satiir või huumor üleüldiselt säilib (no kes jaksaks üle lugeda nõukogude ajal ilmunud kümneid ja kümneid eestikeelseid huumorikogumikke). Aga see tekst on üldiselt ajatu ehk kirjeldab igati kenasti inimeste nõmedust (no finaal läheb küll vähe sotsrealismi paatosesse). Ühtegi positiivse programmiga tegelast polegi nagu välja tuua, kõik on ühel või teisel viisil nurjatud, vist. Ja nii jääbki gorilla banaanidest ilma.

Inimlikku nõmedust on siin muidugi ka oma ajastule omaselt, miks näiteks ametnikest salapere varjab oma abielu, mille tulemusel siis vanemad ja laps elavad kõik eraldi ja saavad salaja kokku. Või jant Filjurini üüritoaga ning üürija rasedusega seoses - see, et viimaseid päevi rasedat naist ei märgata ta õnnistatud olekus, on, noh, veider. Rääkimata siis töö- ja ärielu eripäradest, kus topeltmoraal ongi elukoralduse vereringe.

Seega võib vaid ette kujutada, millist üleliigset stressi tekitab Nähtamatu võimalik töö- ja eraellu sekkumine - ja veider, et keegi ei oota temalt topeltmoraalile omast käitumist (muidugi, samas tema olekus puudusid materiaalsed ja ihulikud vajadused, see on ehk seletus). Selge, et niisugune häirija või korrarikkuja tuli viimaks eemaldada, ent nagu vana korra ihaldajad avastavad, siis täielikku naasmist enam polegi. Mis on muidugi utoopia - aga eks tegu on sellise riigikorra satiiriga, kus peab esinema mingisugune positiivne programm; nõukogude kord on ülim.

mööda netti