Erootikat Gaimani moodi ehk lugu lõbumehest ja ta kliendist. Lõbumehel on saladus, mis teeb ta klientidele vajalikuks. Kliendil on saladus, kuidas lõbumees saladusest tühjaks imeda.
Üks lihalikumaid tekste, mida olen ulmekirjandusest kogenud (no ületamatu on ikka Kij Johnsoni lühilugu ohjeldamatust andumisest võõrolendiga). Eks tekst on siis üles ehitatud kui klassikaline süsteem: tees (seks), antitees (mehe saladus) ja süntees (naise saladus), kõik on kokku ihade müsteerium. Kui järele mõelda, ei saanudki õieti aru lõbumehe ja kliendi päritolust, eks see siis kuulub õõva kilda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar