Kui varem olen ehk siunanud Gaimani varasemaid lugusid, siis see tekst on nooruslikult lõbus lõõp väikekodanluse teemal ehk lugu mehest, kes armastab sooduspakkumisi ning kes pruudi petmise pärast otsib eriti soodsat diili pruudile kättemaksmiseks. Ainult et …
Leitud kahjurihävitamise firma pakubki eriti soodsaid palgamõrvasid. Kaks ühe hinnaga … või kümme elu ühe hinnaga … või tuhat ühe hinnaga. Sest noh, hulgi hävitada on lihtsam kui ühekaupa. Sellised sooduspakkumised panevad tellijal vere kihelema! Ja kui ta veel avastab, et üks ta hõimlane on kuningasooga kaugelt seotud …
Et siis toredalt süüdimatu lõõp armsate kuningriigikaaslaste üle.
“On sõnad, mis teevad inimestega kummalisi asju, sõnad, mida kuuldes löövad näod rõõmust, elevusest või kirest õhetama. Looduslik võib olla üks neist, esoteeriline on teine. Hulgihind
mõjus Peterile. Ta naaldus tooli seljatoele. “Rääkige mulle sellest,” lausus ta kogenud ostja sisseharjunud enesekindlusega.“Hea küll, härra,” vastas Kemble ja lubas endale põgusa naerukõhina. “Ma võin teile kaubelda nende käest hulgihinna, seitseteist viiskümmend inimene, kõigile sihtmärkidele alates esimesest viiekümnest, või siis kümnekas igaühe eest alates kahesajandast.”
“Ja ma oletan, et hind langeb viieka peale, kui ma tahan tuhandest lahti saada?”
“Oi ei, härra!” Kemble tundus jahmunud. “Kui me räägime sellistest numbritest, siis saame seda teha hinnaga nael tükist.”
“Üks nael?”
“Täpselt nii. Selle kasumimarginaal pole kuigi kõrge, aga käibekasv ja produktiivsus õigustavad seda enam kui küll.” (lk 184)
(Tahtsin sellele hulgimõrva sooduspakkumisele naerureaktsiooni panna. Panen siis. Mulle meeldib, kui kirjanikud võtavad muhedalt vaimukad olla.)
VastaKustuta:D
PS: tõestasin just, et ma pole robot. Paistab, et vähemalt selles asjas ei pea ulmekirjanikud enam muretsema - piisab ainult, kui kahtlasele tegelasele tablet reCAPTCHAga nina alla torgata ja ongi korras.
Mhm, tegu on naljaka looga. Sest noh, need sooduspakkumised ja nende kaalumised ikka arenevad ja arenevad edasi.
VastaKustuta