Robert Jordan „The Great Hunt“. Orbit (2000). The Wheel of Time 2

Tagantjärele kirjutamisega on see häda, et oh seda mälu, mälukest. Võiks peaaegu, et kohe uuesti otsast peale lugema hakata, aga ma siiski arvan, et sellega võiks nüüd kohe veel päris kaua aega ühelpool olla. Igal juhul sai mäluvärskenduseks sirvitud ja üllatutud, et ohoh, seanchanid, ehk siis mere tagant saabunud võõrad väed on juba teises raamatus kohal ja üldse käib kogu värk täie hooga, aga noh, eks esimese otsa raamatud olidki ikka väga tempokad mõningaste hilisemate osadega võrreldes.

„The Great Hunt“ keerleb igatahes suuresti legendaarse Valere’i sarve ehk siis ühe maagilise pasuna ümber, mille puhumise peale tulevat mitte vähem legendaarsete kangelaste vägi taevast ülevalt (või siis uneilmast, juhul kui see fakt juba on siin raamatus ära mainitud, kui pole siis palun tehke nägu, et te ei märganud midagi) ja seab õigluse jalule. Siinkohal tahaksin ära mainida, et nimede ligikaudne hääldus ON igati mõnus praktika, mida ma mõtlen, et oleks tegelikult tore ka tänapäevases tõlkekirjanduses rohkem kohata. „The Great Hunti“ ehk „Suurt Jahti“ (vms) pole muidugi tõlgitud, aga ettenägeliku ja põhjaliku inimesena on autor algusest peale lugeja varustanud olulisemate nimede ja mõistete seletuse ning ligikaudse hääldusega ja mulle meenus, kuidas ma hiljuti mingi lasteraamatu ettelugemisel hädas olin ja mõtlesin, et näe, hõõrutakse seda va harimatust ikka lapsevanematele nina alla – nüüd siin higista hea õnne peale keelt väänata ja looda, et laps ei hakka liiga täpselt huvi tundma, et MIS selle tegelase nimi ikka on ja kuidas see kirjapilt minu produtseeritud ebamääraste häälitsustega seostub ja miks …

Aga, ühesõnaga … jaht maagilisele pasunale algab sellega, et peategelaste seltskonnale kantakse sarv kuldkastikeses nina alla ja öeldakse – palun, olge lahked, viimane võitlus läheneb, sarv on teie. Noh, korralike bürokraatidena siis loomulikult hakatakse sarve Tar Valonisse, ehk naismaagide peakorterisse viima, sest kes veel siis ometi sobiks paremini valvama ja otsustama igasugu võluesemete ning viimase võitluse ja selle, kes ja millal sarve puhub jms üle.

Aga, noh, ma arvan, et ei ole väga suur üllatus (arvestades raamatu pealkirja ja seda, et 600+ lehekülge veel ees seisab), et kurjad jõud mainitud aarde kohe esimese asjana pihta panevad. Ja… jaht võib alata! Ahjaa, tolleks hetkeks ei ole peategelased veel ülemäära oma maailmapäästja ja muudesse olulistesse rollidesse sisse elanud, rääkimata võimete tipule jõudmisest, ja seega on lisamotivatsioonina sarvega koos kaotsis ka üks teatud mustmaagiline objekt, mille tagasisaamine Mati tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega on. Et ikka kõik võimalikult entusiastlikult sarve jahiksid.

Suure osa raamatust võtab enda alla jälitustegevus, kus Rand (ja co) piirimaalastest lordi juhtimisel varaste kannul kappavad, teel nähakse mõnda maailmaimet, mis kunagi hilisemates osades taas pildile tuleb ja kohatakse Randi eelmisest elust pärit stalkerit, kes muuhulgas muidugi teda ära võluda püüab, aga õpetab ka nii üht kui teist kasulikku. Ja kui ma mõtlesin, et nende 2 aasta jooksul, mis kogu sarja tegevustikku hõlmab, on Randi areng mõõgavõitlejana ikka väga fenomenaalne, siis siin raamatus satuvad nad ju jälgi ajades paralleelmaailma, mille aeg nende enda reaalsuse suhtes aeglasemalt voolab ja nii võib sest 2 aastast veel kuid maha võtta … Aga see selleks.

Naismaagiõpilastest peategelased jõuavad kenasti Valgesse torni, saavad noviitsiks pühit… st vastu võetud, mõni suisa edeneb kõrgemalegi (seekord ma ei reedagi sisu ära) ja toimub täiendav sõbrunemine Andori printsessi Elayne’i ja selgeltnägijavõimetega Miniga – noh, nagu internaatkoolis ikka. Aaaaga, kurjadel jõududel on kõik need erakordselt suure potentsiaaliga maagihakatised muidugi märgil ja kuidagi läheb nii, et pahaaimamatud lambukesed meelitatakse turvalisest haridusasutusest lõksu, mis muidugi lisaks traumaatilisusele ka arendavaks kogemuses osutub.

Lõpus saab kõik see kamp jälle niivõrd-kuivõrd kokku, maagilise pasuna puhumise küsimus laheneb kah iseenesest ja üks suuremat sorti pahalane, kellega esimese raamatu lõpuks nagu oleks võinud juba sotid selged olla, sellega tuleb rakendada taktikat, et mis mättasse ei jää saab mättasse löödud … või kuidas see nüüd oligi.

Ja teistkordsel lugemisel on loomulikult taaskord kuhjaga ootamatult tagantjärele tähenduslikke lõike. Näiteks on Randil siin väga selge arusaamine sellest, mis oluline on ja mille talle meelde tuletamise nimel lõpuosades üksjagu vaeva nähakse:

„You go“ Rand said. „Egwene…“

„You fool!“ Ingtar snaped. „We have what we came for. The Horn of Valere. The hope of salvation. What can one girl count, even if you love her, alongside the Horn, and what it stands for?“

„The Dark One can have the Horn for all I care! What does finding the Horn count if I abandon Egwene to this? If I did that, the Horn couldn’t save me. The Creator couldn’t save me. I would damn myself.“

Ingtar stared at him, his face unreadable. „You mean that exactly, don’t you?“ (lk 640)

Noh, ja olgu öeldud, et Ingtari reaktsioon omandab juba sama raamatu lõpus teatava tähenduslikkuse.