Stanley G. Weinbaum - Marsi odüsseia (Planetaarsed lood, 2021)

 Sissejuhatuseks olgu öeldud, et ma tegelikult ei kuulu klassikalise ulmekirjanduse austajate hulka. Ja samuti ei hooli ma just väga palju seikluslikust ulmest. Seetõttu olin mõnevõrra hämmastunud, et seesinane väga klassikaline ja väga seikluslik lugu mulle jummalast meeldis. Siin on kahtlemata peidus mingi moraal - et ei tohi oma eelarvamustes kinni olla ja klassikat peetakse klassikaks teinekord ikka põhjusega vms -, aga selle juurde tuleks vast tagasi kuskil lõpus.

Loost enesest - selle süžee vastab täielikult pealkirjale, selles pole midagi üllatavat. Marsi-missiooni keemik Dick Jarvis on saadetud abiraketiga maad uurima, kuid teeb baasist kaugel eemal hädamaandumise ja hakkab sinna jalgsi tagasi vantsima. Õnneks satub ta juhtumisi päästma jaanalinnulaadse marsielaniku Tweeli elu ning too hakkab sel ohtlikul teel Jarvise saatjaks ja teejuhiks. Nad vantsivad, kaevad igasuguseid imesid, siis satuvad võitlusse veel mingite kohalikega, kelle käest nad päästab viimasel hetkel saabuv abirakett. Ei midagi jalustrabavat. Rabav ei ole iseendast ka Weinbaumi kirjutamisstiil: kõik tegelased oleks justkui alalises afektiseisundis, ainult karjuvad ja irvitavad. Võib-olla põhjustab seda Marsi hõre õhk, mine sa tea. 

Täiesti jalustrabav on aga Weinbaumi fantaasia olendite väljamõtlemisel ja oskus neid elavaks kirjutada. Nimetatud jaanalinnulaadne Tweel liigub ringi näiteks oma pika nina peal hüpates - mingid sellised elukad olid vist ka Avo Paistikul? Kuskil tee peal tuleb ette üks ränipõhine püramiide ehitav eluvorm, aga teda ma vist parem ei kirjelda, sest see rikuks üllatuse ära. Ja nii edasi ja nii edasi! Nii et kui olen viimasel ajal ulmest rohkem otsinud kirgast fantaasiat, siis mõneti näib, et olen seda otsinud valest kohast - oleks pidanud kiikama värskete teoste asemel igivanade autorite poole. Võib-olla seepärast, et lugeja ootused neid (veel, niivõrd) ei kammitse.

Nii et... Kui kogumiku sissejuhatust ja sellegi loo esimesi ridu lugedes näis, et Weinbaumi tänapäeva lugejale tutvustamise ainuke eesmärk saab olla pedagoogiline või kodifitseeriv - tundke oma juuri vms -, siis seda päriselt lugedes selgub, et klassika, eriti sellise tundmatuma juurde on siiski väga mõtet tagasi pöörduda, kuna utopistlik impulss, igatsus millegi täiesti uue ja tundmatu järele on seal tihtipeale oluliselt tugevam ja mõnu lugemisest tohutu.