Dükenbaj Dosžanov - Kes vajab tarka nõu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Kurblik lugu maal elavast noorukist, kes tahab minna edasi õppima, kuid ema haiguse tõttu ei saa kodunt lahkuda. Kohalik kolhoosijuhataja võtab noormehe tööle … raamatupidajana. 

Teadagi, sellist ametit saab hõlpsasti töö käigus õppida ning noormees korraga hakkama kirjutama akte lammaste karjatamise, liha ja nahkade asjus. Kolhoos oleks justkui igati eesrindlik plaanitäitja, aga tegelikult näib kolhoosijuhataja juhtimine paras vusserdamine, mis ajab viimaks ka karjapidajatel kopsu üle maksa. Kõige lõpuks tulevad revidendid, ning nooruke raamatupidaja saab saatuslikuks viimased kolmkümmend sündimata talle nahka (karakultša!), mida esimehe naine vajab oma uue kasuka tarvis. Kas raamatupidaja pääseb sellest jamast puhta nahaga?

Et siis selline kriitiline lugu korruptsiooni asjus. Esimees on nagu miski trikster, kes teiste najal kõiksugu imetrikke teeb parema elu nimel ja, noh, omakandi ligimest ja ülemust tuleb aidata, nagu ikka traditsiooniks. Peategelase arengulugu on õige kurblik ning loo finaal jätab parajalt otsad lahti. Keeruline värk.

“Kord, olles seadusliku sadat rubla taskusse torkamas ja väljapääsu poole tormamas, peatas mind kassapidaja. “Teilt arvestatakse kvartalipreemiast villanormi kohustuse täitmata jätmise eest viisteist rubla maha.” Mis siis ikka … Kassapidaja torkas aga veel ühe paberi mulle nina alla. Muigas ise. “Selgub, et töötate kontoris veel ka naisterahva, tehniku koha peal …” lausus ta.

Läksin häbi pärast üle keha higiseks ning sööstsin otsejoones Altõnbala juurde. Ta viis mu kontori nurga taha, sülitas jalge ette maha, mis oli ilmseks rahulolematuse tundemärgiks, ja lausus mulle sosinal: “Sul pole ajupoolkeradega kõik korras, vennas. Ma soovin sulle, lontkõrvale, head, seepärast kirjutasingi tehniku palga sinu nimele.” Mul läksid silmad pungi: “Alteke, aga millest tehnik siis elama hakkab? …” - “Ära muretse: tema saab lasteaia kasvataja palka …” - “Alteke, kas siis meie osakonnal on lasteaed?” - “Kui ei ole, siis saab olema. Aga paberil on see juba olemas …” - “Ime küll, Alteke. Missugune ta välja näeb, see paberil lasteaed?” - “Ptüi, tobu! Rääkisin, tähendab, rajoonimehed pehmeks. Lapsed on lasteaia arvel, aga elavad esialgu, kevadeni kodus …”

Mnjaa, olin küll kümme aastat koolis käinud, määratu hulga tarkust läbi jahvatanud, kuid seda, kui palju keerdkäike rahvamajanduses on, ma varem ei aimanud.” (lk 7)