Naine näeb unedes last, oma last. Keda ta pole küll sünnitanud, aga see laps on tema (mitte kui omand, eksole). Vahel on laps imik, vahel vastsündinu, vahel mitmeid aastaid vana. Tal on sellest tundest, unenägudest keeruline oma armastatud abikaasale rääkida. Internetis on leht, kuhu on kirjutanud teisedki samasugused vanemad, kuid ta ei uuri seda lähemalt enne, kui ühel hetkel on laps lahkunud. Nagu teistelgi.
Ja nende vanemate lapsed ilmuvad välja Los Angelesi lähedal rannal: ookeanist ilmuvad mitusada last. Üle Põhja-Ameerika tõttavad nende vanemad sinna rannale, neid saab rohkem kui on lapsi. Meedia haistab järjekordset uudist.
Jällegi üks atmosfääriline, õige painajalik lugu, mis ehk ulme asemel sobiks rohkem õõva žanrisse. Teksti mõne viite puhul on tunne, et ei suuda esitatud kujundeid lahti mõtestada (mis pagana O’Keeffe’i pilvelõhkujad?). Veider ja painajalik tekst.
Huvitav, kas sellega saab mingeid paralleele tõmmata ka selle Jason Motti "Tagasitulekuga", kus surnud lapsed ilmusid järsku vanakestest vanemaile välja ja lõppmoraal oli armastus ja midagi... ? On tunne, nagu sellisel teemal raamatuid või sarju oleks veel olnud, aga mitte ei tule meelde. Aga kui see lugu õõv on ja üldse, siis vast ikka ei saa paralleele tõmmata ...
VastaKustutaKui nüüd õieti aru sain, siis need lapsed olid algselt imaginaarsed (ehk siis ühele inimesele, mitte mõlemale võimalikule vanemale), ja hiljem said need nö lihalikuks (ja siis selgus, et "lastenägijaid" oli rohkem kui "lapsi").
VastaKustutaAga ehk mõistsin valesti.