Pakistani autori poeetiline ökoulme linnast, kus ühel päeval oli meri kadunud. Inimesed satuvad randa - ja merd pole. Kes on süüdi? Keda ja kuidas süüdistada? Kuhu meri kadus? Mis saab kaluritest? Mis saab inimestest, kes käivad mere ääres, kel on sellega omad emotsionaalsed sidemed? Vastuseid muidugi pole, ja ka merd pole.
Aga inimesed kohanevad. On muidugi kodanikke, kes teevad demonstratsioone mere nimel, on muidu ullikesi, kes jagavad oma nägemusi; aga linlased kohanevad. Elust loobujad leiavad sillalt hüppamise asemel uusi võimalusi eludest loobumiseks; rannajoone ehitised pakuvad teistsuguseid võimalusi vaba aja veetmiseks. Vaid usulisi ande on senise traditsiooni järgi võimatu teha.
Et jah, merelt ei saa lõputult võtta ning selle asemele solki kallata. Kui antoloogia eelmised lood olid igati särtsakad tekstid Bangladeshist ja Indiast, siis nüüd näide Pakistani mõtlikumast jutustamisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar