Joseph Conrad „The Shadow Line : A Confession“, Project Gutenberg (2006)

Mind kohe hämmastas see äratuntavalt conradilik õhustik, mille osas muidugi võin eksida, sest olen eelnevalt lugenud vaid „Pimeduse südant“, ent ma usun, et küllap on siin midagi temale laiemalt omast, midagi selles paikade ja tegelaste kirjeldusis, nende välisvaatluslikust iseloomust tulenevas distantseerituses, kuigi tegemist on sedapuhku minajutustusega, ahistavas, justkui üleloomulikus sünguses ja õuduses, mis vähehaaval tegelasi ümbritseb (ja selles võiks natuke olla isegi midagi lovecraftilikku, kuid pelk fakt, et see on vaid üks element kogu atmosfäärist ja et jutustuse raam on sellest õhustikust laiem, teeb selle siiski pigem vastupidiseks).

Ühesõnaga, üks nooruke meremees, kes koloniseeritud Malaisias igati meeldiva kapteni teenistuses kohaliku aurulaevaga ringi tossutab, tema otsustab äkitselt, et elul peab olema ju midagi enamat pakkuda, sest noorusel on ikka vaja seiklust ja väljakutseid või midagigi, mis igati loogikavastase sisemise rahutuse vastu aitaks, mitte, et ta ise üldse kuidagi oma põhjuseid seletada oskaks. Lühiromaani esimene kolmandik tegelebki rahulikus tempos teenistusest lahkumise ja ohvitseride pansionis edasise etapi ootamisega, mille kestel nii ka põgusalt figureerivad endised meeskonnakaaslased, kui ka sündmustikku rohkem või vähem edasi viivad pansionikülalised ühtmoodi värvikalt välja joonistatud, rääkimata dialoogidest, mis nii väikeste näoilmemuutuste kui peategelase meeleseisundite äramärkimise abil meile temast, või siis tema nooruslikust iseteadvusest ja kogenematusest aimu annab. Ning läheb nõnda, et sihitu kodumaale naasmise asemel saab meie peategelane hoopis ühelt peast segi keeranud ning otsad andnud kapteni mantlipärijaks, algus on paljutõotav, kuid malaaria teeb laastamistööd, kestab lõputuna näiv tuulevaikus troopilises kuumuses ning kapteni esimene abi muudkui sonib ja sonib hullu kapteni kättemaksust…

Üks pansionielanikest, kapten Giles jagab lõpupoole sellist tarkust: “And there’s another thing: a man should stand up to his bad luck, to his mistakes, to his conscience and all that sort of thing. Why—what else would you have to fight against.” Ning kindlasti on tähelepanuväärivaks tegelaseks ka kokamadrus Ransome, kes tänu kaasasündinud südamehaigusele on õppinud olema oma liigutusis ja emotsioonides lõputult rahulik ning vaoshoitud, olles nõnda noorele kaptenile oluliseks toeks ja lõpuks näeb vilksamisi temagi sisse, kogu tema mõõdukuse ja rahulikkuse allikasse.

Selle kohta, misasi see varjujoon on, on muidugi igasugu võimalusi – muuhulgas seotud nii päikesekella kui öö ja päeva piiriga, või kui üleloomulikumat eelistada, siis miks mitte toosama laiuskraad, kuhu hull kapten maetud sai, aga vast konservatiivseim on jääda lapse-noorukieast välja astumise temaatika juurde, liiatigi, mis üleloomulikku puudutab, olla Conrad ise küsimise peale kommenteerinud, et elu ise sisaldab piisavalt palju kummalist, et pole vaja hakata eraldi kummitusi välja mõtlema (vms). Eraldi küsimusi tekitab muidugi ka, et alapealkirjaks on „Confession“ ehk siis pihtimus v ülestunnistus…

Eesti keelne versioon on ka ilusti Riina Jesmini tõlkes olemas – „Salajane kaaslane. Varjujoon“, 2004. aasta Loomingu Raamatukogu. Aga mul oli vaja muidugi kohe lugeda, sest ühes teises raamatus oli see mainitud, ja tegu on õnneks ikkagi lühiromaaniga. Lisaks on ju tore vahelduseks Conradi keelt nautida, kuigi mäletan, et „Pimeduse süda“ oli eesti keeles ka igati nauditav.

An exclamation of dismay escaped him when he heard that I had come for a stay; but he could not deny that there were plenty of vacant rooms.

“Very well. Can you give me the one I had before?”

He emitted a faint moan from behind a pile of cardboard boxes on the table, which might have contained gloves or handkerchiefs or neckties. I wonder what the fellow did keep in them? There was a smell of decaying coral, or Oriental dust of zoological speciments in that den of his. I could only see the top of his head and his unhappy eyes levelled at me over the barrier.

“It’s only for a couple of days,” I said, intending to cheer him up.

“Perhaps you would like to pay in advance?” he suggested eagerly.

“Certainly not!” I burst out directly I could speak. “Never heard of such a thing! This is the most infernal cheek. . . .”

He had seized his head in both hands—a gesture of despair which checked my indignation.

“Oh, dear! Oh, dear! Don’t fly out like this. I am asking everybody.”

“I don’t believe it,” I said bluntly.

“Well, I am going to. And if you gentlemen all agreed to pay in advance I could make Hamilton pay up, too. He’s always turning up ashore dead broke, and even when he has some money he won’t settle his bills. I don’t know what to do with him. He swears at me and tells me I can’t chuck a white man out into the street here. So if you only would. . . .”

I was amazed. Incredulous, too. I suspected the fellow of gratuitous impertinence. I told him with marked emphasis that I would see him and Hamilton hanged first, and requested him to conduct me to my room with no more of his nonsense. He produced then a key from somewhere and led the way out of his lair, giving me a vicious sidelong look in passing.