Olen kaua aega
kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause
järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan
ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti
veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On
muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse,
mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega,
isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel
ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate,
riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise
oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber,
isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab
lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer
nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei
ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on
tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning
katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat
tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on
võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen,
laostumine, vägivald?
Siinkohal panevad
need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii
Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka
fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi
raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre
voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad
ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt
tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe
rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat
hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema
puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).
Sinuhe ise on aga
inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad
omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka
peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika
esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu
raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult
sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille
kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja
on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm,
usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine...
Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et
milleks siis…
Kõigele lisaks on
„Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse
reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas
pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem
olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige
kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine
ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate
tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi
lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused,
illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav
pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev
paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.
Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma
lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning
muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või
saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati
olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“,
„kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on
maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“,
„varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus),
neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja
kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui
müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas,
kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik
loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama
inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt
muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes
ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe
õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga
ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…
Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli
tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää
hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on
yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan
rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin
oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä
oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli,
sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella
vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän
näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä
odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala,
opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan
alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin
põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta
antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun.
Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa
ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin
vaatteihin. (lk 91-02)
____
Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus.
Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:
Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et
selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi
mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas
telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema,
sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või
edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat
protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja
mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud
„Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus
just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud
hologrammgiidi jutust.
Leid nr 6778, II
aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.
Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II
aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse
näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast
tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et
tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk.
Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning
enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud
elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete
otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:
1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega –
kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda
teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna
erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada
nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete
virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi
vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.
2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti
just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed
sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist
sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad
tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga,
sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete
kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi
akustilisi omadusi parandavate omadustega.
3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust
pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed
sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt
seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu –
ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et
just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed
hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti
olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes
seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi
seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon
on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis
olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja
vagaduse väljenduseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar