See on siis näide … traditsioonilisest peremudelist? Vastabiellunud noored elavad ämma-äia juures, rase noorik on ämma lükata-tõmmata kuniks poeg otsustab päevapealt vanematekodust lahkuda ning üürida oma perele eluasemeks ühe hurtsiku. Teadagi, milline häbi vanematele, oma lihane poeg lahkub niimoodi kodust, kogu küla vahib pealt seda väljakolimist.
Uus kodu … on paras peldik, aga siiski noored saavad viimaks omaette olla. Ja mehele meenub, kuidas nad tutvusid (neiu hääletas ta veoautole, mees hakkas kaunitari ahistama), kuidas nad vanemate juures elasid (noh, naine sai paar rusikahoopi näkku ja lisaks ämmale ka mehe enda käest sõimata, alles äia sekkumine tõi mehele mõistuse pähe), kuidas naine temast hoolib (kuigi on nagu ükskõiksemaks muutunud) ja milline laps küll pidi sündima (kindel, et võrukaelast poiss). Kuid hommikul ärgates ootab teda järgmine üllatus …
Ühesõnaga, tegelikult päris hästi teostatud lugu: algab kui dramaatiline muinaslugu, mille meepotti kukuvad aga järjekindlalt tõrvaplärtsakad. Muidugi, eks küsimus ole, et kuidas tõlgendada naisepeksu ja ahistamist jms teksti ilmumise ajal ja näiteks 2021. aastal, karta on, et tollasele autorile see niivõrd jäle ei tundunud, see oli osa lihtsalt tollasest argipäevast (sest noh, noored ikkagi abielus ja lapseootel jne). Ent jah, kole värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar