Willem Frederik Hermans „Hoitud maja“, SA Kultuurileht (2021)

Köitva poeetilisuse ja vahetu toorusega kirjutatud mikrokosmoslik lühiromaan inimesest sõjas. Ainus probleem on, et kui olla järelsõna ka läbi lugenud, siis valgub suu vett täis, sest mida siis öelda 48 lehekülje kohta, millest juba sadades lehekülgedes analüüse ja teadustöid vorbitud? Aga noh, las nad siis olla vorbitud ja las jooksevad kõik need lõputud kihid ja viited ja tähendused hanilugejal selga mööda maha – tegelikult on ju ülimalt suurepärane ja tegelikult peamine, kui tekst on lihtsalt vahetu lugemiselamusena mõjus ja seda „Hoitud maja“ kahtlemata on, kuigi sõjavõikused pole kahtlemata minu meelispalade seas.

Suur roll on siin kindlasti justnimelt sellel poeetilisel, katkendlikul ja hüplikul stiilil koosmõjus väga inimlikult vahetu vaatepunktiga, mis täpselt samasuguse iseenesestmõistetavusega käsitleb nii sümpaatseid ja lihtsaid asju nagu janu, turmtule juhuslikkuse põrgu ja soe vannivesi ning illusioon ilma ühegi pretensiooni ja suurema pilguta rahust ja pelgupaigast, kui ka kõhklematust tappa, hävitada olla loomulik osa mingist leerist ja kogumist, sedamööda, kuidas vood kannavad.

Selles näib olevat paras annus suhtelisust, halb ja hea on mõlemad inimese olemise loomulik osa ja isegi kui tundub, et võiks saada selgelt liigitada, siis kihid ja tasandid ja mastaabid on nii vastandlik võrgustik – teate küll, ka massimõrvar võib parditibud üle tee aidata jne. Eks muidugi siin lähevad asjad lõpuks ikka kaose ja mõttetu hävingu suunas, aga kui tahta sõjast kirjutada, siis ei tundu ka just palju variante olevat. Midagi unenäolist ja lummutislikku on ses loos, sest sõdurist peategelane on justkui ootamatu lummutis mingis painajas, kus asjad ja inimesed ootamatult ilmuvad ja kaovad uttu (kuidagi teatrietenduslikult mõjub see tekst, ometi olemata näidend) ning reaktsioonid selle halastamatu kulu peatamiseks, välja astumiseks ei kanna vilja, ainult hapuks lähevad, ning hapuks oleks läinud sõltumata valikutest hea-halva skaalal, sest ei päästa ei hävitamine ega püüd säilitada, ellujäämine on ainus võimalik mõõdupuu…

Mine sa võta siis, millised püünismiinid selles normaalsuse illusioonis tegelikult peitusid, kui mitte püssirohuga ja plahvatavat sorti. See maja tuletas mulle meelde nn mälulossi, kus igal osal ja detailil on mingi seos ja tähendus. Alles elav ja hingav maja, kus tulel on supp ning tolm pole jõudnud langeda. Kraanid mis avanevad, sulguvad või mitte ja nii edasi. Ning nagu igas korralikus lummutisena ilmunud majas on siingi saladuslik suletud tuba, millede avamine, nagu iga vähegi muinasjutte lugenud inimene teab, on ohtlik. Iseasi muidugi, kui püsiva mälujälje see lugemiselamus jätab, sest hoolikalt viimistletud konstruktsioonidega on ju ka see oht, et lugejagi jääb distantsile.

Muuhulgas saab teada, kuidas nimetatakse hispaania keeles kipsipõletajat ja see vannistseen jääb mulle vist kõige kauemaks meelde siit raamatut. Noh, klaverikeeltega poomine ehk ka, sest klaverikeel läbi liha lõikumas jääb ... meelde.

Jätsin toad sinnapaika, läksin kööki. Hõõguval söepliidil auras tasakesi potitäis suppi; ühtegi inimest polnud näha. Astusin koridori, suundusin ülakorrusele. Nikerdatud ja kullatud balustraadiga raske puidust trepp väänles bumerangina ülespoole. Võib-olla, mõtlesin ma, kui olen pannud jala kõige ülemisele astmele, plahvatavad terves majas kõik püünismiinid. Üks naine on need enne põgenemist valmis sättinud ja oma mantli vedelema jätnud.

Ühes toas olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Üks tuba oli lukus. „On siin keegi?“ hüüdsin, tagudes samal ajal püssikabaga vastu uksepiita. Kuulsin üksnes enda hingamist ning viimaks oma südamelööke. Uks maha murda? Ei, see on ajaraisk. Läksin suurde magamistuppa, mis oli raske kardinaga eraldatud veelgi suuremast vannitoast. Vann kerkis keset marmorpõrandat põlve kõrgusele. Kaks pronkshüdrat vaatasid üle vanniserva. Keerasin kraanid lahti, mõlemad.

Ühest kraanist tuli otsekohe kuuma vett. Soojaveekraan, millest tulebki päriselt sooja vett! Sellist asja polnud terve sõja vältel veel nähtud! See erutas mind nii hullupööra, et kiskusin omal riided seljast ning lasin vanni vett täis. Kes iganes ennast siia majja ka ära peitnud oli, võis minu poolest tulla; mina vastu ei hakkaks. Jah, ma olin seda seersandi käsklust nii kuradima hästi mõistnud! Ta oli öelnud: „Ma ei taha su musta molu enam näha! Ma ei taha su ihu haisu enam tunda! Kasi mu silmist kui keravälk ja küüri oma naba puhtaks!“ Seda oligi too bulgaarlane, Montenegrolane, sloveen või kes iganes mulle öelnud. Püünismiinid! Pole siin mingeid püünismiine! (lk 12-13)