16 august, 2021

Georgi Gurevitš - Lohe Infra (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Vaat et sotsrealistliku vaimsusega tulevikulugu Maast, kus on üldine vendlus ja tehnoloogiline progress, aga mõnd vaevab ikka küsimus, et kas universumis võiks leiduda intelligentset elu. Üks leiutaja arvab, et vastus võiks peituda infrapunaste päikeste hulgast. Ja näe imet, Maast seitsme valguspäeva kaugusel ongi üks selline “tume päike”. Selleaegne tehnika võimaldaks sinna sõita 14 aastaga - miks mitte?


Lugu pole muidugi esitatud nii lihtsameelselt kui siin kokkusurutuna kirjas, eks siin ole ka vastuolusid ja puhast inimlikku traagikat. Aga jah, samas see Maa elu töötlemine paremaks, eks see paneb kergelt kukalt kratsima.


“Kakskümmend üheksa aastat on pikk aeg. Ma kasvasin suureks, lõpetasin kooli, valisin elukutse. Hakkasin linde aretama - töö elavnurgas polnud raisku läinud. Meie instituut töötab dekoratiivse linnu kallal. Ajalehed kutsuvad neid laulvateks lilledeks. Meie valitud tee on keerukas: paradiisilinde ristatakse tuvide ja lõokestega. Tuleb ka pärilikkuse parandamisega jännata. Aga selle tulemusena kudrutavad praegu kõikides aedades kaskedel ja mändidel tillukesed paabulinnud, sätendades kõigis vikerkaarevärvides.” (lk 19)


Aga jah, elu leitakse ja seda hakatakse lähitulevikus uurima (14 aastat sinna sõitu, aasta kohapeal töötamist, 14 aastat tagasi). Kuid see olevas mõnele teisele autorile paras edasi arendamiseks.



ulmekirjanduse baas


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar