Kerli Altmart „Albioni väravad“. Tänapäev (2021)

Järjekordne uitnope uudiskirjanduse riiulist, mille lugemisest on juba üksjagu möödas. Pealkiri, kes kuningas Arthuri lugudega ülemäära kursis pole (nagu mina), on seotud kuningas Arthuri lugudega ehk siis tolle legendaarse Albioniga, mida too valitses. Kõik algabki salapärase Arthuri ilmumisega, aga fantaasiasõprade kurvastuseks pean kohe ära ütlema, et tegemist ei ole siiski ajarännuilminguga Tallinna linnaliinibussis vaid kõigest enam-vähem klassikalise printsiga valgel hobusel, ja saate muidugi isegi aru, et kõikvõimalikud kuninglikud tiitlid ja kabjalised on siinkohal tinglikud. Igal juhul on olemas neidis hädas – Katrina, vägivaldse ja kontrolliva eksabikaasa poolt mutta tambitud kaunist IT-geeniusest (sest eks kipu ju ikka nii olema, et printsi väärib ainult ilus ja vooruslik, miks mitte siis tänapäeva kontekstis lisaks ka piisavalt talendikas) büroojuht, kes ahiküttega korteriuberikus sente veerib, sellal kui tema tegelik tööpanus hõlmab kõike alates kohvi serveerimisest ja koopiapaberi tellimisest kuni ümbritseva meeskollektiivi nõustamiseni, kuidas nood oma tähtsat ja keerulist tööd tegema peaksid.

Kõik muutub vähehaaval koos printsi saabumisega, sest juhuslik bussikohtumine ei saa ju olla muud, kui eelmäng teistkordsele kohtumisele tööl, vanas heas bossi ja alluva olukorras. Toimub ootuspärane vastastikuse atraktiivsuse dünaamika, prints leiab peakangelannas lisaks atraktiivsusele ka märkimisväärse tööalase võimekuse, kõik see, koos Katrina enese sisemise käärimisega viib arenguteni nii vägivaldsest suhtest vabanemise teel kui ka sissetuleku suurendamise osas, kuid tegemist on siiski moodsa printsilooga, mis tähendab, et lõpuks ei kapatagi kuldses tõllas pulmareisile, vaid hoopis astutakse samm iseseisvuse ning traumadega – nii lapsepõlvsete kui hilisematega – tegelemise suunas. Viimase osas on iseenesest sümpaatne, et sõbralikum suhtumine iseendasse laieneb ka sarnastes kammitsates elanud emale, ma olen seda meelt küll, et iseenese sisemine kantseldamine on juba suur töö küllalt ja pole üldse ilmtingimata vaja veel dramaatiliste süüdistamiste ja leppimiste virvarri.

Selle meeskollektiiviga, millest lahkumine samuti positiivsete arengute hulka kuulub, on jälle pisut kulmukergitamapanevad lood. Nimelt lööb printsi kui „alfaisase“ saabumine asjad kihama ja hiljem muutub osa neist „Katrina poistest“, kelle eest ta emalikult hoolitseb üpris veidrateks nõmedikeks, midagi seoses „naisena särama löömisega“ ja „ainsa emasega kontoris“ või kuidas see sõnastus oligi. Võimalik, muidugi, et selliseid töökollektiive leidubki päriselt ka, noh, inimsuhteid kirjeldatakse ju selliste terminite ja kategooriate abil kindlasti päriselt ja palju.

Kokkuvõttes kergemat sorti ja äraproovitud romantikažanri elementide najal üsna sujuvalt kulgev ja põnevuse mõttes ühtlaselt pingestatud lugemine vägivaldsest suhtest toibumise ja eneseks saamise teemadel, generatsioonideülese nüansiga ja tiiruga väljamaa metropolis, taustaks (IT) kontorielu argipäeva. „Professionaalne varjaja“ on iseenesest päris mõjus väljend ja ära on mainitud ka nüanss, et traumadest vabanemine ei käi siiski maagilise sõrmenipsuga, vaid tegemist on siiski osaga inimese kogemustepagasist, mis vormib maailmataju ja reaktsioone. Lisatähelepanekuks on erinevate palgatasemete reaalsused (ka Mikweldti „Seotud silmadega“ sisaldas sellist kontrasti), kus üks loeb veeringuid, kuidas toiduga kuu lõpuni välja tulla sellal kui teistel on see ühe korra baarist läbi astumise raha. Noh, igati realistlik aspekt. 

Katrina mõtles, et tegelikult on mees olla vist päris raske. Kõik see konkurents, ambitsioonid, vajadus alatasa ennast tõestada, võistelda, võidelda, võita … Sa kas paned ise paika või pannakse sind. Lakkamatu lahing. Ta nägi seda oma poiste juures iga päev. Ja see oli nii väsitav. Kogu aeg üks togimine, nügimine, puselemine – olgu sõnadega või füüsiliselt. Just sellised olid täiskasvanud mehed. Nad taltusid vaid siis, kui tuli neist veel tugevam isane ja paikapanevalt urises – vaat siis tõmbusid mehed tagasi oma õigetele kohtadele. Neil oli vaja liidrit, keda nad natuke kardaksid ja samas austaksid. Demokraatia on vaid osaline. Kõik saavad sõna, aga otsustab siiski üks. Katrina ei suudaks kunagi olla sellise kamba liider. Tema tahtnuks kõigil hoopis pead patsutada, muhule puhuda, kisklejaid tasakesi üksteise kõri kallalt eemaldada, leebelt ühe ühte nurka ja teise teise nurka rahunema suunata. Ta lihtsalt liikus ühe juurest teise juurde, aitas, lohutas, lahutas, kuulas, naeratas, pakkus kohvi. Tema tulekut ja minekut ei märgatud. Ja kui ta ühel hommikul üldse tööle ei jõuaks, ei märgataks vist ka seda. Välja arvatud juhul, kui keegi kohvi peaks tahtma. Arthurit aga märgati. Piisas, kui ta ütles: mehed, minu järel . siis koondusid kõik ta taha, ja sammu marss. Isegi Katrina ei saanud selle vastu. Aga praegu oli Arthur tema voodis ja magas nagu suur süütu karubeebi. (lk 85-86)