Üllatavalt naksakas seisundiulme (no tegevust küll jätkub, aga oluline on see tegelase siseilm) vanast astronaudist, kes tahab minna pensionipõlve pidama metsikule planeedile (et siis mitte manduda üheks tavaliseks vanameheks, kes aastaid jutustab teistele oma käikudest), ihuüksi - õigemini küll võimalike (kiviaja tasemel) pärismaalastega. Ta paariline püüab küll vanameest sellest plaanist loobuma veenda, aga ei. Valitud planeedi juures lahkubki värske pensionär kosmoselaevast süstikuga, olles enne kavandanud plaani, kuidas teda enam üles leida ei saaks.
Aga nagu laeva jäänud paariline teda hoiatas, võib metsiku planeedi elukeskkond olla reaalsuses vägagi ebasõbralik … ja nii on.
Ühest küljest on siin muidugi selline valge inimese kompleks - et lähen viin metslastele tule ja teadmised; teisest küljest see kergelt jabur kujutelm rohelise loodusega planeetidest; kolmandast küljest … ökokatastroof, mille põhjustab süstiku hädamaandumise järel toimunud väiksem tuumaplahvatus. Et jutt ilmus 1981. aastal, siis vast 5-6 aasta hiljem ilmununa oleks see tuumaplahvatuse põhjustatud häda vähe anakronistlikuna mõjunud. Aga samas see peategelase veider jonnakus ning selle luhtumine on omal moel … paeluv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar