28 august, 2021

Robert Jordan „The Fires of Heaven“, TOR Fantasy (1994)

Mäletan, kuidas ma kunagi esimesel lugemiskorral endamisi nurisesin selle üle, et tegelased üldse ei arene, aina üks mehed seda, naised toda, Nynaeve’i lõputu patsisikutamine jne jne, mis oli ka igati loogiline, sest sai loetud ikka selle tähe all, et kiiremini teada saada, mis edasi tuleb ja kuna tegemist on omamoodi aeglustatud viisil kirja pandud looga (nii mõneski teises raamatus oleks sama lehekülgede arvu peale juba kolm põlvkonda seigeldud saanud), siis on tunne, et kaua võib üksteisega nägeleda sellal, kui maailm päästmist ootab ja üldse… Aga teisalt möödub ju kogu 14 osa jooksul vaevu mingi aastake ja pisut peale ja selle aja jooksul ikkagi jõutakse kasvada ja areneda ka, isegi kui mõned lõputult korduvad mustrid põhjalikult ära tüütavad.

Siinsamas viiendaski osas toimub tegelaste kasvamise seisukohalt nii üht kui teist. Alguses ehk puudutab see kõige enam Egwene’i, kellele ilmselgelt hakkab Aiel’i teadjanaiste juures õpilaseks olemine mõju avaldama, ja mõeldes, kui kiiresti ja peaaegu utoopiliselt kaugele tal selle lühikese ajaga jõuda tuleb, ei ole kaugeltki vara alustada enese kehtestamisega nii oma endise õpetaja Nynaeve’i suhtes kui ka võrdsemate aluste leidmisega Moiraine’iga suhtlemisel. Ja viimaselgi tuleb astuda suur samm ootamatus suunas, arvestades kogu raamatut läbivat suhtlusloogikat, kus kõik pidevalt kõiki kontrollida ja kamandada katsuvad. Igal juhul on Moiraine’i selline samm ja lubadus kamandamise asemel lihtsalt käepärast olla lugejale ülimalt rahuldust pakkuv – lõpuks ometi natuke mingit lugupidamist ja normaalsust suhetes, liiatigi kui lugeja ju teab, et lahti rulluv maailmalõppmäng pole midagi sellist, mille kohta ühelgi ükskõik kui erudeeritud Aes Sedail tegelikult retsepti saaks olla ja kasvõi žanrikohased ootusedki ütlevad, et tegemist on keeruka juhuste ja impulsside kokkumänguga, no kes viitsiks lugeda sellest, kuidas messias kükitab viksilt kuskil Valges Tornis kätekõverdusi teha, kuni ta vajalikku kohta lõpphoopi andma talutatakse. Teisalt on muidugi rahuldustpakkuv ka see, kuidas nii Egwene kui Rand Moiraine’i suhtes, osaliselt tänu eelmainitud muutustele, teatavaid sooje tundeid ilmutavad, sest lugeja jaoks on ju Moraine ikkagi vana hea Moraine, kellele algusest peale alati loota on võidud…

Mat teeb samuti jälle ühe suure hüppe edasi – eelmises osas küll jõudis tema üleloomulike omaduste komplekti kokkupanek lõpule, ent selles osas hakkab ta viimati omandatud rakendama ning paneb selle käigus (loomulikult täiesti kogemata ja vastu tahtmist, sest oma rolliga leppimiseni on tal siiski veel üksjagu minna) aluse oma isiklikule väesalgale, mis kuni sarja lõpuni figureerima jääb. Kusjuures, kui Mat üritab sihilikult ja vähimagi süümepiinata, ent paraku tulutult nahahoidmisega tegeleda, siis Nynaeve jällegi vaevleb mõnevõrra vastupidiste probleemidega – nimelt figureerib suures osas tema tegevusest hirmu-argpüksluse-vapruse küsimus koos süütunde ja iga inimese isikliku vastuse ja otsustusõiguse teemadega. Läbivaks on sealjuures juba eelmises osas alguse saanud vastasseis ühe suurpahalase Moghedieniga, mille käigus juhtub üht koma teist dramaatilist uneilmas Nynaeve’ile ja Elayne’ile abi osutanud legendaarse vibulaskuri Brigittega ja nõnda on mõnda aega teemaks enesesüüdistamine argpüksluses ja aru saamine, et hirm ja julgus ei välista tegelikult üksteist.

Randi psüühika ja võimete osas toimub samuti stabiilne edasiliikumine, esimeses muidugi esialgu ikka sinna süü- ja vastutus- ja isiklike väljavaadete puudumisest ajendatud külmuse ning petliku tugevuse suunas, sest ikka ja jälle saab mõni (naisterahvas) surma ja ikka ja jälle pole ta piisavalt karm ja … Rõhutatakse taaskord lähedaste inimeste ligidal viibimise olulisust ja eks ole ka näha, et ainsad põgusad hetked tõeliselt millegi tundmiseks läbi pideva tuimestatuseseisundi ongi valdavalt seotud mõnega tulevasest sõbralikust armunelikust.

Võlukunsti seisukohalt on ehk oluline ära märkida, et kadunud väravate avamise kunst astub suure sammu ametlikule taasavastamisele lähemale ning Nynaeve omandab täiuslikuma tervendamiskunsti – mäletan, kuidas terve järgmise raamatu valitses ootusärevus, et millal ometi jõutakse selleni, et ilmselget pauku tõotavad elemendid nagu Nynaeve’i talent ja kolm läbikõrvetatud võluvõimega (mis on ametlikult ravimatuks kuulutatud nähtus) tegelast lõpuks ometi õigetel tingimustel kokku saavad, kuigi, etteruttavalt võib nentida, et nagu selles sarjas tihti kipub olema, oli ka see kauaoodatud vahetriumf lõpuks kätte jõudnuda põgusam ja vähem rahuldust pakkuv kui võinuks, sest ilmselge realismitaotluse raames kaovad kõik need vahetriumfid kohe järgnevasse igapäevasse vaevalisse rassimisse ära, ma isegi ei tea, kas ma siin praegu kurdan või kiidan seda nähtust, aga samas on ikkagi mõnus, kui fantaasiakirjanduses vähemalt natukenegi aega võib mingi saavutuse ülevuse paistel mõnuleda enne kui trall jälle pihta hakkab…

Selle mõnulemise ja triumfide teemaga seotud on muidugi üldine kulminatsioonide küsimus – neid lihtsalt on nii palju ja nii erinevaid pidevalt, kuna sündmustik on nii tihedalt seotud ja suuremaid saavutusi esineb pidevalt erinevate tegelaste rinnetel, et parajasti käesoleva osa lõppu jõudes ei olegi õieti suurema triumfi ja lõpu tunnet, lihtsalt ootad, kuidas see joru edasi läheb. Nii ka siin – nii lahing Cairhieni pärast ja Coulaidiniga võitlemine, kui vastasseis Lanfeariga, Nynaeve’i vastasseis Moghedieniga, teelolijate jõudmine opositsioonis olevate Aes Sedai’de laagrisse, kui ka lõpus toimuv Randi vastasseis ühega suurpahadest – kõike seda on üsna palju, mis iseenesest on muidugi hea…

Ah, jaa … pealkirjale mõeldes tundub, et see taevane tuli võiks olla näiteks viide balefire nimelisele nähtusele, mille kohta tahaks eesti keeles öelda turmtuli, kui just kujutlus II ms aegsest rindejoonest siin liiga domineerivaks ei osutu. Nimelt on see säherdune võluleek, mis kõrvetab asjad ja olendid maailma kangast välja nõnda nagu neid poleks olemas olnudki, mida võimsam leek, seda kaugemale ajas tagasi. Selle liigne kasutamine ähvardas kunagi tervet maailma kangast lahtihargnemisega, sest liiga palju niite kõrvetati välja, mistap on tegemist keelatud vahendiga. Siiski, vastased sellest ei küsi ja meiegi kangelased, sh Moiraine, on seda häda sunnil kasutanud juba varemgi – käesolevas osas vehib Rand sellega üsna ohtralt ringi ja ega teda hukka mõista ei või, sest tagantjärele ilmneb, et tegemist oli ainsa viisiga mitme olulise tegelase päästmiseks (mõne puhul korduvast) elu kaotamise vaevusest. Mis paneb mõtlema, et kuigi bale tähendab kurjust, ebaõnne; häda, kurbust, siis vahendina võiks see olla pigem midagi, mis laenatud looja tööriistakastist, nagu nt ta’verenlik loomuski ja ehk kogu yin-yang võluvägi, sest Pimeduse Isanda jagatav võluvägi on ju veel eraldi tume jõud, millega ainult tema hinnatumaid käsilasi soositakse.

Perrin viiendas osas üles ei astu – teda mainitakse ehk paar korda möödaminnes vestlustes ja uneilmas on paar kaadrit uutest arhitektuurilistest arengutest Emond’s Fieldis, mille lähemad tagamaad selguvad järgmises osas. Mis teha, eks sel ühel köitel ole niigi punnitamist, et sellegi tegelaste hulga ringitrallimine kaante vahele mahutada.

Ja jätkuvalt on kahju sellest, et need pahalaste tegemised on ikka nii ebaköitvad ja pinnapealsed. Mäletan, kuidas esimesel lugemisel neid suht diagonaalis vaatasin ja ega praegugi väga ei köida, kuigi eelteadmiste olemasolu muudab selle tervikuga seotud elementide tabamise läbi natukenegi jälgitavamaks.

"It was my foolish pride that made me think I could best her again, and my cowardice that let her ... that let her ... If I had not been so afraid I could not spit, I might have done something in time."

"A coward?" Birgitte's eyes widened, openly incredulous, and scorn touched her voice. "You? I thought you had more sense than to confuse fear with cowardice. You could have fled Tel'aran'rhiod when Moghedien released you, but you stayed to fight. No fault or blame to you that you could not." Drawing a deep breath, she rubbed her forehead for a moment, then leaned forward intently again. "Listen to me close, Nynaeve. I take no blame for what was done to you. I saw, but I could not twitch. Had Moghedien tied you into a knot or cored you like an apple, still I would take no blame. I did what I could, whan I could. And you did the same."

"It was not the same." Nynaeve tried to take the heat out of her voice. "It was my fault that you were there. My fault that you are here. /.../" (lk 588-9)

2 kommentaari:

  1. Heh, sellise raamatusarja kohta lugemine on ikka hulga parem kui nende raamatute ise lugemine.
    Aitäh.

    VastaKustuta
  2. Ega, jah, kellel siis aega niisama umbkaudu kursis olemiseks 14 tellist ja veel natuke läbi töödata. Aga kui juba olla sellele ennastohverdavale teele asunud, siis on ikka tore, kui keegi muljeidki lugeda viitsib :)

    VastaKustuta