Edward van de Vendel “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv 2015)

Võluv ja liigutav oma koera lugu lastele ja lõppu jõudes on meeldiv üllatus näha fotot autorist ja Samist, sest tegemist on Hollandi lastekirjanikuga ilukirjandusliku töötlusega Kanadas tõesti sündinud loost. Sealjuures on väga sümpaatne ka lisamärkus tagakaanel, mis lisaks peakangelaste heale edasisele käekäigule kinnitab, et ka pigem negatiivsete tegelaste leeris oleval koera endisel peremehe käsi käib hästi. Õigupoolest on muljetavaldav, kui hästi sisaldab see lühikeste ja lihtsate peatükkidega igati lastekohane lugu halli piiri collide ja kangelaste vahel ning kuuleka-abitu lapse rolli ja enesele oluliste asjade eest seismise vahel ning seda iselaadi sõprust looma ja inimese vahel, mis tekib siis, kui loomal on voli valida inimest, mitte vastupidi.

Sam on lummav ja majesteetlik suur valge koer (püreneede mäestikukoerad näevad tõesti köitvad välja, kui pilte guugeldada, köitvad ning targad), kes ilmub ootamatult kahe Kanada lapse, üheksase Kixi ja tolle noorema õe Emilie koduväravasse. Ilmub ja kaob ja ilmub jälle. Vähehaaval võidetakse usaldust, koerateadlik vanaisa oskab rääkida üht-teist tulnuka tõu kohta ning ära tunda varasemast halvast kohtlemisest jäänud inimpelguse. Kix ja Emilie on koerte, hobuste ja teiste koduloomade keskel kasvanud empaatilised lapsed, kes oskavad delikaatselt ja pelgamata ebatavalise looma usaldust võita, kuid musta pilvena hõljub pea kohal koera päritolu küsimus, mis on seatud mitte just lahkeima loomuga naabertalu rahvaga. Kui sinna lisada veel laste isa, kes esiti ei taha mitte kiuslikule naabri nõudmiste järgi käia ja hiljemgi veel täielikult ei adu KUI oluline see koer lastele on …

Kuid siis mängivadki kokku hallid alad ning see, et ka 9-aastase lapse võimuses teha nii üht kui teist, et seista ise selle eest, mis on talle endale oluline, katsuda edasi anda enda nägemust ja taju, ning siis on alati ka võimalus, et midagi jõuab kohale ning midagi mõistetakse. Ka halvad tegelased ei ole üdini koletised, vaid pigem seisneb halbus selles, millisesse rolli nad Kixi poolt jutustatud Sami loos sattunud on. Ja ka head tegelased võivad nii inimlikkusest kui taipamatusest peaaegu kõik ära rikkuda…

Sam hakkaski neil käima. Lihtsalt ilmus kohale. Ta tegi sedan ii vaikselt, et Kix ja Emilia tõstsid pilgu ja hüüatasid: “Hei, Sam!”

Iga kord üllatas ta uuesti, sest oli ikka veel nii ilus ja valge, ja lisaks veel natuke mõistatuslik.

Mida ta siis tegi, kui ta ei olnud Kixi ja Emilia juures? Hulkus põldude vahel? Käis vahelduseks oma päriskodus, naabrite juures? Ja miks naabritel sellest sooja ega külma polnud, et Sam oli endale uue perekonna valinud?

Jah, nõnda see oli. Sam oli neid valinud. Kix ja Emilia ei olnud enam peale käinud, et tahavad teda endale, ja isa ei olnud selle kohta ka enam midagi lausunud. Samil polnud kaelarihma ega ülse mingit rihma, Sam otsustas ise, kas ta tuleb või läheb ja jääbki. Aga pai tahtis ta üha sagedamini, ja öösiti magas ta vana diivani peal. Auh! Kuulis Kix mõnikord, lühikest käredat haugatust, otse läbi pimeduse oma magamistuppa. Ja siis oli Kix kindle: Sam ei tulnud siia mitte sellepärast, et nemad teda endale tahtsid. Sam tuli sellepärast, et tema tahtis neid. (lk 22)