14 september, 2021

Sirpa Kähkönen „Nõmmeliivatee“, Koolibri (2021)

Esimene asi, mida selle raamatu puhul nautisin olid see napisõnaline, ent kehakeelt, vihjeid ja seoseid arvestav ning seest välja vaatavalt sügavuti lahti kirjeldatud suhtlus, tuli meelde kasvõi näiteks Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kus Hobune samamoodi märkas kaaslaste meeleolusid, üritas nendega nii oma tegudes kui väljatulemistes juba ennetavalt arvestada.

Hobuseliku delikaatsuse tingivad muidugi tulest ja veest läbi käinud sõprused – Ida ja Siiri, juba tüdrukupõlves lahutamatud sõbrannad, kes Laadoga vetel looduse ja teismeea metsikust nautisid, pidid mõlemad läbi elama pagemise oma põlistest Karjala kodudest, pendeldasid vabatahtlike töökätena sakslastega mehitatud rindejoone kannul kodu poole tagasi, elades läbi kõike, mida sõjal tsiviilisikuile pakkuda ning pidid siis ikkagi jätma lootuse ja leppima igavese äraspidi pagulusega küll kodumaal, aga kodukant on jäädavalt teisele poole ületamatut piiri kadunud; Anna ja Helvi, samuti lahutamatud sõbrannad, paar, kus ühel on ülesanne teine abikaasa surmast üle aidata ning taustal kajavad loomulikult ka sõja ning sõjale eelnenud keeruliste poliitiliste aegade läbielamised. Sõprus on kõigi tegelaste elus läbivalt äärmiselt oluline tugisammas ja selgroog, mis aitab toime tulla kõigega, mis elu on kaela heitnud, ning teinegi pole väheoluline, kui elu kulu paratamatu osa, mis veab jalga jala ette, nii läbi raskete aegade kui ka helgemate poole. Kuid oma oluline roll on ka argipäeval, olgu see siis hambad ristis rühkimine kõige kiuste või väikesed toimetused ja tegemised, mis aitavad vähehaaval tagasi ree peale.

Raskuste ja läbielamistega siin, nagu sõjast ja selle mõjudest rääkivale teosele kohane, kokku ei hoita – lisaks raskete aegade üldisele taagale on igal inimesel ka alati ka oma isiklikud raskused, mis võivad tabada sõltumata ajast ja oludest. Tegemist on nn mikroajaloolise ilukirjandusega, siin ei räägita väeosade tormamisest siia sinna, lahingutest ja rindejoone nihkumise poliitilisest tähendusest, vaid sellest, kuidas taustal mäslevad suured jõud mõjutavad oma elukäiku läbiva üksikisiku vahetut ümbrust ja võimalusi. Siiri on pidanud rinda pistma alkoholiga, Anna on pidanud üle elama kommunistist abikaasa vangilaagris viibimise ja järgneva töövõimetuse, Ida on sõjast kaasa saanud ränga hingehaava ja vastutuse, millest on võimatu mööda vaadata, Helvi peab elu lõpuni kandma armistatud ihu ühest teistlaadi võitlusest. Nii mõnigi asi on taandatav sõja mõjudele, kuid kaugeltki mitte kõik, mis elus halvasti võib minna.

Omamoodi fookustegelaseks on „Nõmmeliivatees“ umbes kaheksane tüdrukutirts Hilla, kes sageli viibib oma vanaema Anna hoole all ja kelle läbi Anna ja Ida lapsed on need kaks vastandlikku leeri sümboolselt ja lahutamatult ühendanud. Anna on nimelt ju kommunisti kaasa, Ida aga järgib Martade (ehk siis midagi saksamõjudega kodutütarde sarnast) kokandusjuhiseid ning loomulikult oleks tal põhjust vihata kõike, mis seotud tema kodukoha igaveseks ära võtnud Nõukogude Liiduga. Kuid Hilla on Hilla, mõlema memme ainus lapselaps, see, kellele nad kõigest hingest soovivad õnnelikumat ja kergemat elu! Nii on raamat omamoodi erinevate vaadete ning ammujuhtunu lepitamine olevikupõlvkonna nimel ja teekonnakirjeldus mineviku taakade ja leinaga toime tulekuks, sest ega last saa vaakumis hoida – öösiti patja nutva ja tahes-tahtmata rasket minevikku reetva memme lein, vanaisa kaotus, vanemate tülid ja joomised teevad rõõmsast tüdrukust mureliku ja tõsise lapse, kes katsub täiskasvanutelgi silma peal hoida, ent kummalisel kombel saab abi pioneerilaagrist – olgu ideoloogiatega kuidas on, aga kindel elukorraldus, sõbrad, saavutused ja tunnustused ning täiskasvanud, kellele võib alati kindel olla on üks hea retsept muretuks lapsepõlveks ning vahepealne aeg annab memmedelegi hingetõmmet enese ja möödanikuga väheke sotte selgeks arutada.

Üllatusega avastasin, et kõige tipuks on tegemist veel ka terve romaanisarja värskeima teosega, millele eelneb veel päris mitu nn Kuopio lugu, alates Anna eluga 30ndatel, käies läbi sõja, vaherahu ja veelkord sõja ning viimaks jõudes 70ndateni ja Ida ning Siiri läbi Karjala teema puudutamiseni. Muidu ei olnud lugedes tunda, et midagi puudu oleks, kuid see teadmine selgitab kindlasti, miks tekkis tunne nagu Siiri ja Ida lugu oleks kuidagi keskmes ning Anna, kes ometi tundus olevat justkui peamine tegelane, jäi õige pisut pisut üheplaanilisemaks kui oleks oodanud – aga küllap ongi asi selles, et tegemist on pika Anna loo lõppakordiga. Loomulikult haakub raamat temaatikalt ka väga hästi Rosa Liksomi „Koloneliproaga“, mis käsitleb küll Lapimaad ja saksameelsuse küsimust, aga huvitav oli veel, kui hästi seostus Hermansi „Hoitud majaga“ kõik see rindejoonele järgnev koristus ja remondibrigaadi töö ning see, kuidas NLi asukad äsja tühjaks jäänud Karjala küladesse jõudes olnud eest leitud laitmatus korras ja lõhnavat pesu täis kappidega maju, kus soe pudergi veel ahjus, midagi väga sümboolset kuid ka väga otsest on selles „Hoitud maja“ teemas ning mõnes mõttes võib mõelda, et Kähköneni mikroajalooline ja peamiselt naiste tsiviilperspektiivist nähtud sõda on justkui puuduv element hoitud maja teemas, sest kes see siis seda maja hoidis, kes jättis supi/pudru sooja ja nii edasi…

Ühesõnaga, nauditavalt räägitud lugu sõjast, sõprusest, perekonnast, traumadest, argielu paratamatusest ja päästvast jõust ning rahu tegemisest iseendas ja iseendaga. Vahelduvad erinevate jutustajate hääled – Anna, Ida, Helvi, Siiri, Hilla … ja vahele kerge mängulisusena ka sellised tegelased nagu kuu, A21, maaler … Vähehaaval poetatud vihjetest ja mõttekatketest kooruvad välja erinevad tõed ja paljastuvad valemälestused (mis meenutab seda, kuidas Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja seda kuidas tagantjärele nonde segaste aegade tegelikkusele jälile saamine on nii raske, liiatigi, kui mälugi iial täielikult usaldada ei või), sekka on koomilisi seikugi, kus külla saabunud Anna muretseb, teadmata teiste veidrate ilmete tagamaid, kas suhkurt ja koort ikka pakutakse, ning kõik see on kokku põimitud üheks kangaks, mis seob oleviku minevikuga ja ühe inimese teisega.

Helvi

Aga ega mina saa käskida Annal end kokku võtta; mis mina sellest ka tean, kui kaua inimene abikaasat leinab, kui pole enesel niisugust olukorda olnud. Ja siis vuhab minust läbi kuum hoog jalataldadest kuni pealaeni ja ma mõtlen: kui mina alistun nüüd sellele, mida aiman armastuseks, siis alistun ma ka sellele, mida Anna praegu läbi elab. Ma olen juba nii vana ka, et palju ühiseid aastaid ei ole oodata koos mitte kellegagi. Ja kes tahaks minu vanadusehädasid jagada. Keegi, keda olen alles äsja õppinud nimepidi nimetama. See mees, kes meelsasti naerab ja naerutab. Täiesti võõras inimene oma sügavustega.

Anna kägrutab ajalehe esikülje kokku, läheb pliidi juurde ja söödab paberi humisevale tulele. See on õige, sinna see kuulub, tule pildid tule lõugade vahele. Anna pöörab end minu poole ja valgus paistab temast peaaegu läbi, vanast mullilasest aknaklaasist langev valgus; ta on hõre ja habras nagu aastakümnete eest kootud puuvillane kangas, vastupidav ja palju kasutatud, leelises leotatud, tulises vees keedetud, kurikatega pekstud, palju kordi mustaks läinud ja jälle uuesti puhtaks saanud, sajad korrad tuule kätte riputatud ja sadu kordi ka läbi pesurulli sikutatud. Juba viledavõitu ja laiguliseks pleekinud, aga ikka peab vastu.

Ja mina mõtlen, et kõik muu võin oma kõrvalt kaotada, aga mitte seda sõpra. (lk 78)

Anna

Tilli juures kerkis mulle ninna päikesekuuma peenramaa kange ja roheline lõhn ja ma vaatasin oma käsi, mis kandsid üha Lassi sõrmuseid. Panin sõrmed lauale ja ütlesin neile, olge teie nüüd mulle abiks. Kuna käte kaudu oli kõik hea minu ellu tulnud, on need osanud olla ka siis, kui olen muidu olnud abitu.

Käed lubasid aidata.

Helvi aitas ka.

Sõitsin jalgrattaga kogu tee Rahnumäelt Väinöläneeme tippu, jätsin Veenuse sinna, kinnitasin ketiga männi külge, männi, mille punased varbad kiikasid välja neemetipu valgest liivast, tõstsin rattaga sõidutatud kandamid paati, seemnekartulid, moona, kummisaapad. Sõudsin üle lahe, panin asjad kärusse, viisin majja.

Nüüd on marjapõõsastel toed ja kartulimaal püsti tugevad varred. Minu patarei laseb endiselt läbi, tuli põleb rägisedes ja kohati kustub, aga siin võin jälle ellu ärgata. (lk 154-155)

(Tõlkinud Piret Saluri, värsid tõlkinud Leelo Tungal) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar