Kui sisust ei hakka rääkima (mõtteid kodumaast ja inimsuhetest ning kaasaegse ühiskonna probleemidest), siis tahaks korraks mõtiskleda luuletuste vormistuslikust küljest: kui mul võimalus oleks, siis ma ei paneks 80% juhtudel iga luulerea lõppu koma (muidugi, see võib olla autori poolt igati taotluslik). Minu meelest see jubedalt hakib nii lugemise kui etlemise rütmi (proovitud), tekitab tarbetuid lisapause. Kui eesmärgiks pole just eksperimentaalset lüürikat pakkuda, võiks vast vabamalt võtta. Muidugi, see on vaid ühe lugeja arvamus, ehk on see mu veider kiiks või nii.
Igatsus
Ma igatsen metsa
ja igatsen kodu,
oma pärispaika,
hällilaul veel kohiseb kõrvus.
Ma igatsen teadmisi
ja mineviku õnnerohkust,
lihtsuse võlu,
saaste peale kohkun.
Ma igatsen elu,
millel sügavus,
otsin midagi,
mil puudu jääb sõnuist.
(lk 4)
Jõud
Andesta endale,
kasvõi arusaamatus,
ei ole kindlat aega,
on vool läbi tundra.
Naine, ära kaota usku,
jõud sinust iial ei kao,
kaunis kosmiline olevus,
uute teadmiste jutustus.
Pimedus saab musu,
soojus südamesse surub.
(lk 32)
Tehnolained
Kuidas mõista inimest,
kel peas on sada rada,
ta mõtleb kõigest korraga,
ja unustab, mis tundub hea.
Tehnoloogiaajastu jama,
mis hulluks ajab mõne pea,
kaitsta end saab mitut moodi,
esmalt loobuda põgenemissoovist.
Rippu lase kristallikee,
suple puhtas vees,
paljajalu kõnni teel,
päike silme ees.
Lahendus on igaühes,
lihtsam see kui analüüsiühted,
olla omaenda moodi,
inimene, kelleks sind loodi.
(lk 43-44)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar