Oyinkan Braithwaité: Minu õde, sarimõrvar

 

Sa tahad tutvuda teiste kultuuridega, tahad tajuda võõraid rütme, aga, jumalate ja maa nimel, mitte lugeda reisiraamatuid, sest "ma nüüd tutvustan sulle seda võõrast kohta ja kultuuri" hirmutab, mitte ei peibuta?
See raamat on sulle. 

Tunnistan, et minu teadmised Nigeeriast olid seni
* seal elavad need eriti mustad mustanahalised
* mingi diktaatorimasti pesident oli seal vist kunagi - no millises Aafrika riigis pole sihukesi olnud?
* kuskil Gerald Durrelli raamatus oli sünge nigeerlasest ... vist kokk? 

Nüüd on mul ettekujutus sealsest politseist ja meditsiinisüsteemist, raha väärtusest ja kuidas altkäemaksud on tavalised, meeste ja naiste omavaheliste suhete dünaamikatest ning kuidas seal internet ja sotsiaalvõrgustikud toimivad (vihje: laias laastus nagu meilgi).
Veidi tean toidust ja riietest, et teenjad on tavalised ning kui tähtsaks peetakse abielu.

Autor ei jaga vist minu mõtet, et ilu on hoiak, aga samas on "tema on ilus, mina mitte" praktiliselt ainus peategelanna mõtetest, millega ma kaasa ei suuda minna, mis mulle võõras ja väär näib. Ning kuna isegi see mõte on esitatud nii hästi, läbi raamatu kestev järjekindel suhtumine selge, ma ei pane pahaks. 

Lihtsalt loetav, pinge on üleval ja loetu mõjus parasjagu niisuguse tuttava inimlikkuse ja võõra kultuuri kokteilina, et miski ei olnud ebausutav, vale, jabur. 
Osad mehed olid hirmsad. Osad naised ... mitte hirmsad, aga hirmutavad siiski. Ja ometi tundsin kogu aeg igal pool: jah, ka sellised on inimesed. Jah, ka sellised peresuhted saavad olemas olla. Jah, sellised õed, jah, sellised isad, jah, ka sellised õed, sellised emad, sellised väga teistsugused emad ja lõpuks ... jah, nad kõik on täiega inimesed. 

ERR
Triinu raamatud
Sulepuru
Keskraamatukogu lugemiselamused
Raamatugurmaan
Postimees
EPL
Raamaturiiulike
Goodreads