Jälle üks päris hea jutustus sellest, kuidas üheotsapiletiga koloniste aastasel reisil nende uude elukohta võimalikult vaimselt värskena hoida. Lahendus on lihtne ja brutaalne.
Nii nagu mitmetel eelmistel tekstidel, nii ka siin on küsimus pragmaatilistest otsustest ja neist lähtuvalt eetilistest dilemmadest. Kuidas teha nii, et üheotsapiletiga kolonistid segi ei keeraks? Paku neile igapäevast tegevust. Aga sellest ei piisa: paku neile … närvikõdi.
Hea küll, aga kuidas sellesse neid koloniste transportiva laeva meeskonnad suhtuvad? Selline inimestega manipuleerimine nende elu hinnaga … ärritab. Eriti see pragmatism.
Eks nagu selle antoloogia puhul omane, on siin raske leida kõvaulmet (jajah, see aastane reis), pigem on ikka küsimuseks olemise ilu ja võlu, aga äärmuslikes tingimustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar