Veidi teistmoodi zombikirjanduse kogemus kui muidu - zombid küll tunnevad kõikehõlmavat himu inimliha järele, aga ühtlasi on nad … vaimukad olendid, kes/mis (sest nad ei ole elavad organismid, eksole) suhtlevad omavahel käemärkide abil ja võivad õige edukalt maailma asju lahata (noh, kui on võimalik nälga vaigistada).
“In fact, Stiffs are not only able to communicate with their own sign language, but also think, and think more deeply than humans. Theoretically speaking, if someone has an unquenchable passion but is confined to spend his days in aimless roaming, then he’s bound to become a philosopher: only our memories are too short, and our Hunger is too fierce. Whenever we smell humans, this drives us to chase after blood and flesh, leaving us no time to commit our thoughts to paper. In any case, even if we wrote them down, who would read them?” (lk 276)
Loo peategelane ongi üks neist zombidest, mis on mingi viiruse puhkemise järel õige edukalt inimkonda välja suretamas (mis viib küll nad vähe ebamugavale mõttele, et mis seejärel neist, igavese Nälja tundjatesdt saab). Temal aga hakkab peale üht järjekordset kokkupõrget sõduritega midagi õlal juhtuma, peagi avastab üks kaaslane, et sügavast nahakriimust on hakanud üks taim idanema - arvatavalt siis sinna ladestunud komposteerunud materjali tõttu. Veel üllatavam, zombilinna ühes majas kohtab ta … neidu. Inimest. Kes olevat ta inimelust pärit tüdruksõber. Ta jätab naise söömata ja hakkab hoopiski hoolitsema ta eest; viimaks otsustab koguni inimesteni toimetada.
Põgenemine zombide eest on omaette ooper ning viimaks inimesteni jõudes langeb zombi nende kätte vangi (sest neil vaja katsealuseid, et leida zombivastaseid vahendeid - käsitsivõitluses jäävad inimesed alati kaotajaks). Selgub, et ta on muutumas, elu hakkab naasema, ja seda vast tänu õlal kasvavale lillele. Kerkib küsimus, kas see võiks inimkonda päästa … või on see zombide olemasolu kellelegi kasulik.
Ühelt poolt selline zombikomöödiate laadis tekst (eriti zombide kõiksugu arutlemised), teiselt poolt ka sügavalt inimlikud või koguni heroilised tunded, isetu armastus ja ohverdus, ja noh - inimkonna ja planeedi tulevikust. Lõbus ja puudutav ja metakultuuriline tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar