Lugu elust nõukogudeaegses kinnises linnas, kus idee poolest valmistatakse sõjatööstusele kõiksugu seadmeid, aga tegelikult lakutakse niisama võiduka lõpu poole. Ivan saab tööliinil obaduse praakseadmelt ning nüüd kaks nädalat peale seda õnnetusest taastudes avastab, et tal puudub side oma õnnetus-eelse minaga - mis tekitab temas veidra vastuolu ümbritseva laaberdava maailmaga. Pähe tikuvad koguni veidrad müstilised nägemused, mis interpreteerivad ümbritsevat reaalset ja ideoloogilist maailma vähe veidralt. Ent ühel hetkel saabub … mälestus, mis tema ülesandeks tegelikult olema peaks (mis 30 aastat peale teksti ilmumist on vast taas aktuaalseks saanud).
Eks sellist jaburat ja jõhkra nõukogude elu on vahel päris hea väikestes kogustes lugeda, ja eks Pelevin ikka keerab seda olustikku õige painajalikuks (prügimajandus ja noorsugu ja muidu joove jne jne). Kerge paralleel tekkis Jelizarovi “Raamatuhoidjaga”, ainult et … Pelevin on sellist elukorraldust küll ja küll lahti kirjutanud - kas siin muuhulgas aimub nõukogude korra lõpp (jajah, isemajandavad sõjatehased?). Aga jah, need peategelase irreaalsed müstilisevõitu kogemused ja muidugi töökangelaste argipäev, eks see on paras kompott.
Buldooserijuhtide päev tähistab muidugi midagi muud kui austusavaldust buldooserijuhtidele. Ikkagi kinnine linn oma traditsioonidega (kuigi seda vist ei öeldud otse välja, et tegu kinnise linnaga).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar