07 jaanuar, 2022

Anna Smith Spark - The Court of Broken Knives (2018)

 

See on üks verine raamat, kus õigupoolest nagu ei oska kellelegi pöialt hoida. Kuna, noh, milleks? Nad on toonud, teevad ja toovad maailma hädasid juurde - nii Orhan, Tobias kui Marith. Teistest peategelastest erinev on endine ülempreestrinna Thalia, kes usulistel põhjustel hukkas igapäevaselt inimesi (väiksest lapsest saati kinnises templis kasvades pole tal muust maailmast aimugi), kes siis peale Orhani korraldatud riigipöördekatset põgeneb templist ja satub Tobiase ja Marithi juurde omamoodi trofeenaiseks (neil küll pole algul aimugi, et tegu on sedavõrd püha naisega). Aga need mehed … noojah.


Tegu on muidugi triloogia avaraamatuga, seega hetkel ma veel ei mõista, mis on õieti Suureks Mänguks - Marithi maailmavallutushullus? Kuidagi lihtne probleem kui selline - mitte et maailmavallutus oleks lihtne (isegi sellisele tüübile), vaid pole nagu hullu isiklikku draamat või vastuolusid. Või siis jäi mulle õieti arusaamatuks ja järgmistes raamatutes hargneb Suur Mäng rohkem lahti - et miks see Tobias on nelja peategelase hulgas (järgmist raamatut alustanuna nagu aimaks). Miks Marithi ja Thalia questi kõrval jätkab autor ikka seda Orhani võimuintriigide kirjeldamist (üks masendavamaid kirjeldusi on sellest Thalia järglasest, noorest tüdrukust, kes peab nüüd inimesi surnuks veristama). Romaani teise poole Orhani peatükid ei anna otseselt midagi juurde, romaani lõppedes ei toimugi seal suurt midagi. Eks näis.


Romaani võiks pidada õige grimdarkiks - siin pole Abercrombie pehmendavat huumorit või McDonaldi üksikisiku heitlust ja selgroogu; kõik ongi selline … võimu ja ahnuse ja ihade miiniväli. Inimelu pole muud kui vahend millegi saavutamiseks (jajah, kasvõi algul see Tobiase palgasõdurifirma ärifilosoofia), võimumeeste mängud on grandioossed ja verised (raamatu lõpu tapatalg hakkas muutuma juba mõneti vastumeelseks; Fletcher lahendas oma romaani vähemalt veidra hulluseloogikaga, Spark lihtsalt laseb kõigil hävitada teisi ja ennast).


Võib muidugi mõelda, et kui autor on naine, siis ta vast kirjeldab vabamalt meestevahelist iha, igatahes pooled meespeategelased eelistavad kogeda kirge pigem teise mehega. Ma ei kurda, aga samas see ei aja ka vaimustusest kiljuma. Sest noh, vähemalt on siin kaunis Thalia …


Aga jah, kuhu see triloogia õieti suusatada proovib (jajah, võiks ju lugeda järgmiste raamatute reklaamtekste) - või siis see esimene romaan ongi õigupoolest pikaleveninud sissejuhatus?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar