Benjamin Prado “Lumes on tühjus”. SA Kultuurileht (2015), tlk Lembit Liivak

Juba kohe päris alguses kuulutab jutustaja, et lugu tuleb ühe naise mõrvast, kuid enne räägib ta kolme peategelase lood, ja seda nõnda, et lugejal ei maksagi püüda ära arvata, kes on jutustaja, kes on mõrvar.

Et asja veelgi vähem lineaarseks ajada, lisanduvad kolme eri tegelase jälgmisele ka ühe tegelase kirjutatavad lood, raamat, loo ideed, ühised arutelud nende üle ning teiste tegelaste panustamine neisse.

Sellisest sissejuhatusest hoolimata, on vanade heade krimistandardite poolest kõik paigas – see, mis lõpuks selgub, tundub tagantjärele vägagi loogiline ja “oleks võinud ju arvata”, samas on kõik aga siiski priimalt sibuljas või siis kruvilik või kurviline või … et ühesõnaga puändi puudumist ei maksa peljata, aga keda otsese lahenduseta jäävad mõistatused armutult painama jäävad, sellele peitub siin kaante vahel teatav oht meelerahule.

Kõik saab alguse aga ühe tubli kindlustusametniku kummalisest ajaviitest end kallisse ülikonda riietada ning võimalikku ostjat teeseldes luksuslikku kinnisvara vaatamas käia. Või, noh, tegelikult võib ju muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba veel avaldamata kirjaniku ning pedantlik-metoodilise tohtri sõbrunemisest, kus teine ühe loomepüüdlustele kaasa elab ning teda omamoodi isalikult kingitustega poputab. Või võib muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba lapsepõlvedes... Või siis polegi sel alguse otsimisel lõppkokkuvõttes suuremat mõtet, sest nagu ikka ja jälle läbi kirjutatakse ning meelde tuletatakse – mälu on orgaanika, kogu selle muutlikkuses ja ekslikkuses ja sealt edasi minnes muutub muidugi ka minevik pehmest savist ilmasambaks pääsemata oma paratamatust illusoorsusest kunagi lõplikult, ja millel see tulevikki siis seisab. Olevik on küll olemas, aga seda kõike käega katsuda ja lõpuni näha, näha... seda ei jõua ja juba ongi möödas...

Ning loomulikult on kogu lool üksjagu pistmist kirjutamisega – kirjutamise protsessiga, kirjutamise ja päriselu seostest, põimumisest ja ehk ka sellest kuidas elu alati sammu võrra ees, kriipsu võrra sügavam ja vaid pealtnäha nii palju igavam võib olla.

Lumega on raamatu sündmustikul otseses mõttes vähe pistmist – keegi ei kahla läbi hangede ega võitle külmumisega, kuid kujundlikus mõttes on lumi (omal) kohal, ja küllusliku valgega üle puistatud puud, kohevsädelevad hanged ning järjest kõrgemaks kasvavad vallid teede ja radade ääres on head visuaalsed ilmestajad väitele “lumes on tühjus”. Muidugi nii põhimõtteliselt võiks lume asemel viidata ka mingile muule ajutisusele-illusioonile, aga ega siis külmunud maani ka välja ei tasu kaevata. Praktilise poole pealt on ju niigi selge, et olgu selle tühjusega kuidas on, kui see lumi parajasti kohal on siis ta ikka on kohal ja filosoofiline tühjusemetafoor rookimisest ei päästa...

Iker tõotas, et kui ta oma raamatu avaldab, pühendab ta loo temale, ja Alcaén tegi sellest liiga suure numbri, nagu kipuvad tegema väikeste asjade puhul need, kellel puuduvad suured ambitsioonid, inimesed, kes oma olemuselt ei püüa elu mitte paremaks, vaid talutavamaks muuta. Aga võib-olla tundis ta selles fatalistlikus loos ära iseenda, leides, et tema ongi niisugune inimene, kes näeb peaaegu kõiges halba ennet, kellele supelrand meenutab uppumist või nuga kuulutab haava, sama loogikaga, nagu teised vaatavad voodit ja näevad vaimusilmas seal lamavat inimkeha.

Kas tema mõtted jooksid sama rada, kui ta lõpuks kavatses Ikerile ja Angelile majast rääkida? Kindlasti oli see nõnda. Kui loosse poleks sekkunud Laura Salinas, oleks Alcaén seegi kord kindlasti jäänud iseendaks, teinud paar-kolm pingutust ja seejärel alla andnud. Aga kuidas näha ette seda, mis teda ootas? Kuidas ta oleks saanudki aimata, mis neid kolme ootas ja milliseks see neid muutis? Inimolend on nagu jäälahmakas – kunagi ei või teada, mis on pealispinna all, milline külm vesi, milline kuristikupimedus, millised veealused koletised. Seega, kui ta õuna haugates oma lugu jutustama hakkas, ei tajunud keegi kolmest midagi veidrat, ei märganud ähvardavat ohtu ega lähenevaid tapatalguid. Selle asemel istusid nad rahulikult edasi Sivori punastes tugitoolides, jõid oma õlut, nagu polekski tegemist õhtuga, mil saab alguse midagi halba. (lk 15)